Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on tänulik võimaluse eest avaldada arvamust Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) muutmise seaduse eelnõu kohta.

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute poolt 15. juunil 2006 vastu võetud bioeetilistes seisukohtades rõhutatakse: „Elu on Jumala and. Inimelu on püha selle algusest lõpuni. /.../ Inimelu puutumatus on ja jääb inimsust määratleva suurusena jumaliku eluseadustiku eelduseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses, kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav. Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset juba eostumise hetkest.”

I. Esmalt peame vajalikuks märkida, et probleemid seoses RKSS-ga on tunduvalt laiemad, kui kõnealuses eelnõus käsitletakse. Juba 2002. aastal tõdes õiguskantsler Allar Jõks EKNile saadetud vas- tuskirjas, et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus tagada kaitse sündimata laste õigusele elule. Õiguskantsler märkis, et „Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasemel kui tegelikkusesmis tagaks [sündimata laste eluõiguse] proportsionaalse ja efektiivse kaitse.”

Ühe olulisima sammuna tuleks läbi mõelda ning RKSSis sätestada abordieelse nõustamise süstee- mi puutuvad nii põhimõttelised kui konkreetsed küsimused. Õiguskantsler Jõks märkis oma kirjas, et täna kehtiv abordieelse nõustamise süsteem ei toimi piisavalt hästi: „Abordi regulatsiooni puhul esineb nõustamise osas ka puudujääke, mis on tingitud eelkõige riigi piiratud majanduslikest võimalustest. Nõustamine on madalalt tasustatud ja ei täida kohati ka oma eesmärki, sest 2/3 abortidest on kordus- abordid. Probleem on siin inimeste teadlikkuses abordi tähendusest – nii eetilises kui meditsiinilises tähenduses.

Antud küsimuses, nagu kõigi teiste õiguskantsler Jõksi mainitud kitsaskohtade osas, ei ole kehtivas regulatsioonis mingisuguseidki parandusi tehtud. Samas on raseduskriisi nõustajate üle-Eestiline võr- gustik mh ka Eesti Kirikute Nõukogu ja EV Rahvastikuministri büroo koostöös asutatud sihtasutuse tegevuse tulemusena jõudnud reaalselt juba sellisesse arengufaasi, mille puhul oleks vajalik kaaluda nõus- tajate rolli, õiguste ja kohustuste sätestamist seaduse tasandil. Eesti Kirikute Nõukogu on seisukohal, et antud regulatsiooni puudutav nõustamissüsteem peab järgima professionaalse nõustamise häid tavasid – austades inimese isikupuutumatust, kaitstes kliendi enesemääramisõigust ning täites konfidentsiaalsu- se nõudeid.

Peame ka oluliseks, et riik jätkuvalt toetaks naiste varjupaiku ja ema-lapse kodusid, kus vajadusel võimaldataks elamisvõimalust ka neile noortele emadele, kes küll soovivad oma last sünnitada, kuid ei näe selleks võimalust ebapiisava majandusliku olukorra ja toetava lähisuhtevõrgustiku ebapiisavuse tõt- tu. Vajalik on ka jätkuv riigipoolne lahenduste toetamine, mis võimaldaks noortel emadel laste kõrvalt haridusteed jätkata.

Abordieelse nõustamise süsteemi uuesti mõtestades tuleks erilist tähelepanu pöörata alaealiste nõustamisele abordi küsimuse kontekstis.

Kehtiv regulatsioon ei tee nõustamise osas täiskasvanuil ja alaealistel mingit vahet. Kuid just alaealised vajaksid nõustamist, mis oleks eriti põhjalik ning mida viiks nende vanemate osalusel läbi selleks erilise ettevalmistuse saanud spetsialist (ja mitte mingil juhul sama isik, kes teeb aborti). Tõepoolest, tihti vaja- vad asjakohast nõustamist ka vanemad, et nad saaksid nendegi jaoks uues ja segadust tekitavas olukorras jõuda parimate võimalike ja kõiki osapooli rahuldavate lahendusteni. 

II. Järgnevalt eelnõust selle sätete järjekorras:

Punktid 1 (RKSS § 5 lg 2) ja 2 (RKSS § 10)

Kirikute Nõukogu tõdeb, et RKSS § 5 lg 2 kehtiv redaktsioon vajab oma mitmetitõlgendatavusega, millele on viidatud ka eelnõu seletuskirjas, muutmist. Samas ei toeta me paragrahvi muutmist eelnõus pakutud kujul ning seletuskirjas toodud põhjendustel.

Peame kahetsusväärseks, kui läbi käesolevate muudatuste menetlemise jõuavad ühiskonda järgmi- sed eetiliselt küsitavad sõnumid:
– Alaealine rase otsustab ja peakski otsustama oma isiklikus valikus alati abordi kasuks.
Kahjuks on käesolevast seaduseelnõust võimalik seda välja lugeda, kuna nõustamiskohustus sisaldab eneses pigem keskendumist abordile, mitte abordi ja sünnituse vahelise dilemma lahendamisele ning sünnitusotsustusega seotud poolt- ja vastuväidete vastutustundelist kaalumist ei peeta seadusepõhiselt oluliseks.

– Vanemad ei peaks sekkuma oma alaealiste laste reproduktiivtervist puudutavatesse küsimustesse. Laste tervise kaitse sõltub perepoolsest toetusest ning lapsevanem on kohustatud vastutama oma lapse tervise eest. Kui arvamusliidrid ühiskonnas võtavad seisukoha, et seda tuge ei ole vaja, siis see kujundab ka valitsevaid trende ja hoiakuid. Seeläbi võib tekkida oht laste ja lapsevanemate vahelise isolatsiooni

suurendamiseks ja Eesti ühiskonnas niigi habraste perekondlike usaldussuhete lõhkumiseks.
Kuivõrd perekond on ühiskonna alusstruktuur, ei saa olla tugevat rahvast ja riiki, ilma et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja silmas pidades on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 1 sätestatud, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.” Üheks kõige olu- lisematest perekonna kompetentsi kuuluvatest küsimustest – kui mitte kõige olulisemaks küsimuseks –, millesse riik ei tohiks sekkuda, on vanemate õigus ja kohustus hoolitseda oma laste eest ning neid kasva- tada. Sedagi inim- ja ühiskondliku vabaduse seisukohast üliolulist põhimõtet on tunnustatud meie põhi- seaduses, mille § 27 lg 3 kohaselt on „Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.” Ning perekonnaseaduse § 50 lisab: „Vanem on kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma.

Vanem on oma lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus.”
Eelpool mainitud seadusesäte reguleerib sellisena muuhulgas ka alaealiste õigusi kõikide Eestis saada- olevate tervishoiuteenuste, sh näiteks arsti ja psühholoogi teenuste tarbimisel. Näitena võiks välja tuua juhtumi, kui üks hambaarst puuris koolis õpilasel hambaid, ilma et vanemad oleksid selleks eelnevalt loa andnud (vt Madis Filippov, Arst talitas lapse hammast loata puurides vales- ti, Postimees 18.03.2009). Vanemad pöördusid õiguskantsleri poole, kes asus seisukohale, et hambaarst talitas vääralt, kuna alaealise patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada vaid tema esin- daja (vanema) nõusolekul. Õiguskantsler Indrek Tederi seisukoht oli järgmine: „Alaealisele osutatavate tervishoiuteenuste puhul tuleb kindlasti saada kõigiks sekkumisteks iga kord vanema nõusolek.”

Lähtudes eesmärgist säilitada alaealise vanemate õigused ja vastutus ning pidades vajalikuks, et sea- duse tasandil sätestataks ka raseduskriisi nõustajate roll, teeb Eesti Kirikute Nõukogu ettepaneku sõnastada RKSS § 5 järgmiselt:

"(1) Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama. Sooviavaldus oma raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult.
(2) Piiratud teovõimega isiku raseduse katkestamiseks on lisaks tema vabale tahteavaldusele tarvis registreerida tema eestkostjate kirjalik nõusolek. Kui eestkostjad raseduse katkestamisega ei nõus- tu, võib vähemalt 16-aastane sündimata lapse ema taotleda endale TsÜSis sätestatud korras kohtu poolt täieliku teovõime omistamist. Kui raseduse viivitamatu katkestamine on hädavajalik piiratud teovõimega isiku elu päästmiseks ning eestkostjate nõusolekut ei õnnestu operatiivselt saada, võib raseduse katkestada viimaste nõusolekuta.

(3) Piiratud teovõimega alaealine abielus isik ei vaja raseduse katkestamiseks eestkostjate nõusole- kut.
(4) Naistearst kaasab raseduse katkestamise küsimuse otsustamisse koheselt raseduskriisi nõustaja ning alaealise soovil ka sündimata lapse isa.” 

Punkt 3 (RKSS § 12 lg 1)

Selle sätte kommentaarides seletuskirjas märgitakse, et sättes ei ole tehtud nõustamiskohustuse sisu osas muudatusi.

Näeme siinkohas vastuolu naistearsti kutse-eetikast lähtuvate heade tavade, mis eeldab vajadusel eest- kostja kaasamist, ellurakendumise ja RKSS-s ette nähtud nõustamiskohustuse sisu vahel.

Meile teeb muret, et alaealisel, kuid arsti poolt teovõimeliseks tunnistatud patsiendil, olukorras, kus ta peab suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul otsustama sünnituse või abordi kasuks, ei aidata nõus- tamise käigus lahti mõtestada lapsevanemaks saamisega seotud aspekte ja vastutuse määra. Arst peab lähtuvalt RKSS-s sisalduvast nõustamiskohustusest selgitama raseduse katkestamise bioloogilist ja me- ditsiinilist olemust ning sellega seonduvaid riske, sealhulgas võimalikke tüsistusi, ehk teisisõnu kesken- duma peamiselt abordi olemusele, mitte sotsiaalpsühholoogilise nõustamise headele tavadele, mis aitaks patsiendil kujundada parimat võimalikku otsustust, vaagides seejuures eesmärgipäraselt kõiki olemas- olevaid asjaolusid.

Nõustamiskohustuse sisu RKSS-s ei näe ette sotsiaalpsühholoogilist nõustamist ja sättes, nagu juba eelnevalt mainitud, ei ole tehtud ka nõustamiskohustuse sisu osas muudatusi.

Siinkohal kerkibki küsimus, kas ja mil moel jõuaks näiteks alaealine rase kujundada oma teadlikku nõusolekut üheainsa naistearsti vastuvõtu jooksul sünnituse kasuks? Kas selline otsustus saab ikkagi olla kujunenud patsiendi poolsest vastutustundlikust poolt- ja vastuväidete kaalumisest, nagu seadus seda ette näeb? Võttes seejuures arvesse tõika, et kõne all oleva elutähtsa otsustuse kujundamisele ei pruugi olla kaasatud esindajaid tulevase lapsevanema lähisuhte- ja tugivõrgustikust.

Oleme sunnitud möönma, et ehkki seaduseelnõu püüab vältida naiste õiguste piiramist üksnes ea või tervise seisundi tõttu ja viitab usalduslikule arsti – patsiendi suhte tekkele, mis võimaldab eelkõige vaagida naise võimet iseseisvalt poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluda, ei pruugi antud seadusemuudatus tagada piiratud teovõimega naisele ja/või alaealisele rasedale piisavalt turvalist aega ja kohta, vältimaks igasugust välist ja sisemist survet iseseisva teadliku otsustuse kujundamisel. Juhime Teie tähelepanu asjaolule, et uuringutepõhiselt tekitab suurimat psühholoogilist stressi raseduse katkestamise juures selle esimesel trimestril just abordi või sünnituse kasuks otsustamisega seotud dilemma (http:// www.prochoiceforum.org.uk/psy_research1.asp).

Otsustusprotsessiga kaasneva stressiga toimetulek ning vajadusel eestkostja kaasamine nõusta- misprotsessi eeldab põhjalikumat ja sisulisemat sotsiaalpsühholoogilist nõustamisprotsessi, mida hetkel kehtivas RKSS-s sisalduv nõustamiskohustus ette ei näe.

Palume käesoleva seaduseelnõu koostajaid jälgida, et lisaks abordi olemuse avamisele pöörataks abor- di ja sünnituse vahelise dilemma lahendamisel nõustamisprotsessis tähelepanu muu hulgas nii lapseva- nemaks saamise positiivsetele kui ka väljakutset pakkuvatele külgedele, andmaks seega kogu nõustamis- protseduurile tasakaalustatuma raamistiku ja vältimaks võimalusi, et alaealistele rasedatele ei asetataks liiga suurt vastutust olukorras, kus neile ei ole veel täies mahus antud riigi poolt (ja täiesti põhjendatult) teisi elu jätkamisega seotud õigusi, k.a õigust abielluda, luua oma pere ja võtta selle eest täielikku vastutust.

← tagasi   ↑ üles