Ühekordne plastist kalmuküünal muutub kalli inimese haual loetud tundidega prügiks. Mida rohkem ühekordseid küünlatopse korraga hauale viia, seda suurem hulk prügi kalmul ka pärast vedeleb.
Kindlasti tuleks kalmistul eelistada ühekordsete plastküünalde asemel laternaid, kuhu saab asetada tavalise ilma ümbriseta küünla. See põleb lõpuni ning laternat saab kasutada aastakümneid. Ja isegi, kui küünal ei põle lõpuni, siis ei kanna seda ei linnud ega tuul loodusesse laiali.
Võib juhtuda, et tähtpäevadel nagu jõulud, hingedepäev, sünni- ja surma-aastapäev külastavad lähedase hauda mitmed sugulased või sõbrad. Kui keegi on haual juba küünla süüdanud, siis tegelikult ei ole vaja rohkem küünlaid põlema panna, liiatigi hauale suures koguses prügi jätta. Lisaküünla süütamisest olulisem on kohaletulemine ja kalli inimese mälestamine. Kaasavõetud küünla saab kenasti ära kasutada järgmisel korral.
Igal aastal jõuab Eesti kalmistutele sadu tuhandeid ühekordseid plastküünlaid. Kogus võib ulatuda isegi miljonitesse.
Eesti kultuuriruumis on kombeks, et tühjaks põlenud küünlatopsid koristab ära järgmine hauaplatsi külastaja. Teinekord läheb aga aeg kahe külastuse vahe küllaltki pikaks ning nii võivad plastküünla topsid jääda prügina hauale vedelema kuudeks.
Ühekordsete plastist kalmuküünalde prügi lennutab laiali tuul või korjavad ära linnud, kes soovivad süüa küünlatopsidesse järele jäänud vaha. Ent kõik, mis hauaplatsilt kaugemale loodusesse jõuab, jääb sinna sageli vedelema.
Ühekordsed plastist kalmuküünlatopsid ei lagune looduses. On kalmistuid, kus selline tuule ja lindude poolt kokku lennutatud küünlatopsiprügi moodustab suisa prügimägesid.
Isegi, kui inimesed korjavad kalmistul ühekordsed küünlatopsid hauaplatsilt ära, ei sorteerita enamikel Eesti kalmistutel prügi ning plast visatakse kokku haljastusjäätmetega.
Teatud piirkondades kasutatakse kalmudel lisaks ühekordsetele plastküünlatopsidele ka hulgaliselt kunstlilli, mis jõuavad sageli samuti haljastusjäätmete hulka.
Sageli on mittesorteerimise põhjuseks teadmatus. Teiseks pole suurel osal Eesti kalmistutel piisavalt häid juhendavaid viitasid ning kolmandaks oluliseks põhjuseks on vanast ajas sissekujunenud harjumused ja tavad.
Kalmistutel ei käida sageli ainult ühe värava kaudu ning igal kalmistu külastajal on oma kõige otsem käigutee lähedase hauaplatsi juurde. See aga tähendab, et tema tee äärde ei pruugi jääda jäätmete äraviskamise juhiseid.
Täna on suuremal osal Eesti kalmistutel eraldi prügi sorteerimise võimalus haljastusjäätmetele ning olmeprügile. Enamikul kalmistutel puuduvad aga konteinerid pakenditele – kalmistutel aga tekib ohtralt lillepotte ning erinevast materjalist küünlaümbriseid.
Tihtipeale on nii olme kui haljastusjäätmed läbisegi ja suuremat sorteerimist surnuaedades ei toimu. Nii satuvadki ühekordsed küünlatopsid, lillepotid, kunstlilled ja kilekotid haljastusjäätme sekka, millega rikutakse ära biolagunev, misjärel ei ole võimalik seda enam komposteerida.
Eesti kalmistuid kimbutab prügikonteinerite vähesus ja ebapiisav märgistus. Isegi,
kui konteinerid on olemas, on need tihtipeale täis ning jäätmeid ei sorteerita nõuetele vastavalt.
Kalmistutel asuvad konteinerid vajavad selget ja arusaadavat märgistust, et ka prügi sorteerimises mittevilunud külastaja ei jääks sorteerimisega hätta.
Konteinerid peaksid asetsema mitmes asukohas, et külastajatel oleks mugav jäätmeid sorteerida ning puuduks kiusatus sokutada need kalmistu äärde või mujale mittesobivasse paika.
Paljudel maapiirkondade kalmistutel on haljastusjäätmetele kogumiskoht kalmistu aia taga, kuid kui prügi on sorteerimata, visatakse sinna muuhulgas ka kogu plastprügi.
Kui vanasti visati surnuaia jäätmed kalmistu aia taha, siis polnud sellest loodusele suuremat kahju, kuna toona oli kogu jääde biolagunev. Täna aga tekib lisaks haljastusjäätmetele tohutul hulgal plastprügi, mis kalmistu aia taga paraku ära ei lagune.
Kõige olulisem soovitus – tarbi vähem ühekordset plasttoodet, võimalusel taaskasuta ning lõpetuseks loomulikult sorteeri.
