Aina rohkem arutatakse tänapäeva ühiskonnas – muuhulgas ka kirikutes – homoseksuaalsusega seonduvate küsimuste üle. Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) peab usulise ja kõlbelise elu küsimustes kõrgeimaks autoriteettekstiks Piiblis väljendatud seisukohti. Sellest lähtuvalt leiab Eesti Kirikute Nõukogu: vajalik on saavutada kirikusisene konsensus abielu, perekonna ja inimese seksuaalsuse teemadel ning välja töötada ühtne ja selge seisukoht.
Armastus, seksuaalsus ja kristlik inimesekäsitus
Piibli järgi on inimene seksuaalne olend.[1Ms 1:27] Iseeneses ei ole mees ega naine terviklik: „Ometi ei ole Issanda ees mees ilma naiseta midagi ega naine ilma meheta midagi, sest nii nagu naine on mehest, nõnda on ka mees naise läbi, aga kõik on Jumalast.”[1Kr 11:11-12] Kristlik inimesekäsitus tõdeb, et ükski inimene ei ole oma inimlikkuses iseseisev, vaid vajab teisi, ning tal on eriline vajadus „teise inimese”, partneri, abikaasa järele.
Teadlikult või alateadlikult soovib iga inimene olla armastatud: olla kellegi jaoks mingil moel unikaalne. See, kes ei leia kedagi, kes teda armastaks, kogeb kiusatust tunda ennast väärtusetuna. Pealegi pole piisav olla armastatud – on vaja armastada. Armastatud inimene võib olla õnnetu, kui ta ei suuda ise armastada.
Kõik on armastatud (vähemalt Jumala poolt), kuid mitte igaüks ei õpi ise armastama. Vajadus õppida armastama on sama suur kui vajadus tunda end armastatuna, sest ainult nii pääseb inimene enesehaletsusest või eraldumisest või mõlemast.
Armastama õppimine nõuab enda ületamist kindla pühendumise kaudu teisele inimesele või teistele inimestele nii headel kui halbadel aegadel. Inimene peab õppima mitte armastuse andmist, vaid armastusele pühendumist. Me kõik vajame pühendumist armastusele. Seda tähendab ka tsölibaat ehk elu pühendamine vahetult Jumalale. Enamikult inimestelt ootab Jumal aga abielule pühendumist. Armastuse õppimise protsess oli Jumala poolt inimestele seatud abielu esmane eesmärk, mida kinnitab ka Jeesus.[Mt 19:4-12] Abielukohustus on olemuselt nõudlik. See tuleb esile sõnades, millega abikaasad väljendavad teineteise vastastikust aktsepteerimist „tagasivõtmatu isikliku nõusoleku” andmise läbi „heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, tervises ja haiguses … oma elupäevade lõpuni”. Kuigi nõudlik, on abielu ka sügavalt loomulik ja atraktiivne. Seda peetakse silmas, kui öeldakse „Ma armastan sind igavesti”.
Seksuaalne instinkt ja kooselu instinkt
Inimkäitumist mõjutavad nii seksuaalne instinkt kui ka kooselu instinkt, mis mõlemad on seotud reproduktiivse ja intiimse potentsiaali teostamisega.
Võrreldes kooselu instinktiga on seksuaalne instinkt loomuomane, arenev ning kiiresti ja spontaansemalt avalduv. Sageli on see tugevam ühe konkreetse inimese suhtes, kuid ei pruugi piirduda ainult ühe inimesega. Sõltuvalt inimese arenguloost võib seksuaalne suundumus kinnistuda ühele inimesele või hajuda paljude vahel. Psühholoogiliselt terve kooselu kindla abielupartneriga võimaldab vältida kontrollimatut allumist seksuaalinstinkti väljaelamisele, rääkimata seksuaalsõltuvusest, mille puhul on seksuaalkäitumine muutunud ainuvalitsevaks inimese stressimaandamise kanaliks. Nii vajab seksuaalinstinkt õigeks arenguks pigem kontrolli kui piiramatut vallapäästmist.
Kooselu instinkt on samuti loomulik, kuigi ei avaldu nii spontaanselt. Intiimne kooselu piirdub loomupäraselt ühe inimesega. Sageli vajab kooselu instinkt arendamist, mitte pidurdamist, sest kooseluks vajalikud oskused ja isikuomadused on tihti ebapiisavad. Kooselu instinkt tõmbab meest ja naist ühele inimesele täieliku pühendumise, püsiva liidu või armastuse pühaliku lepingu sõlmimise ning sellele vabatahtlikult võetud kohustusele truuksjäämise poole. Tänapäeval paljukõneldud frustratsioon seksuaalses valdkonnas on tegelikkuses seotud pigem kooselu puudujääkidega. Probleemid inimsuhetes suurendavad sõltuvuste väljakujunemist, sealjuures seotust seksuaalsõltlaslike harjumustega. Sedamööda, kuidas kooselu instinkti mõistetakse, välja elatakse, arendatakse ja täiustatakse, hõlbustab seeläbi kujunenud lähedus ka tervetele hoiakutele toetuvat kontrolli seksuaalinstinkti üle. Lähedus aitab kaasa vastastikusele seksuaalsele austusele paarisuhtes.
On normaalne, et noore armunud paari silme ees seisab abielu ideaal: kumbki näeb teises võimalikku elukaaslast ning tulevaste laste ema või isa, kes on paarilise elus täiesti ainulaadne. Need põhitõed iseloomustavad kooselulist seksuaalsust, mis näib tänapäeva maailmas oma tähendust kaotavat. Sellest tuleneb omakorda järk-järguline vastastikuse lugupidamise vähenemine sugupoolte vahel. Kuigi eelpoolöeldu kehtib mõlema poole seksuaalsuse suhtes, avaldub see eriti mehe suhtes naisega, laste olemasolul – isa suhtes emaga.
Homoseksuaalsusesse suhtumine
Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda omasoolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.
„Kas te ei ole lugenud,” küsis Jeesus, „et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks; ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks.” Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”[Mt 19:4-6]
Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.”[1Ms 1:27] Loomine meesinimeseks ja naisinimeseks puudutab seega ennemini inimese ontoloogilist kui bioloogilist mõõdet. See näitab ilmekalt, et homoseksuaalsus ei ole lihtsalt moraali ega loomuliku või juriidilise õiguse küsimus, vaid sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, veelgi täpsemalt väljendudes – olemasolu ja ontoloogia küsimus.
Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus, ja seda intiimses või reproduktiivses mõttes pärssivad kooseluvormid osutuvad Piibli järgi taunimisväärseks. EKN liikmeskirikute ühine arusaam on, et pahesid ja patte ei peaks ühiskondlikult tunnustama ega isikuvabadusega õigustama. Vastandudes ühiskonnas levivale homoseksuaalsuse heakskiitmisele ja propageerimisele, tõlgendab EKN inimõiguste võõrandamisena juhtumeid, kui traditsiooniliste heteroseksuaalsete veendumuste või nendest lähtuvate avalduste pärast hakatakse kedagi ühiskonnas marginaliseerima või diskrimineerima. [Näiteks sunniti 2004. aastal katoliiklast Rocco Buttiglionet loobuma töökohast Euroopa Komisjonis, sest ta tunnistas oma usulis-kõlbeliste veendumuste alusel homoseksuaalsuse patuks.]
Samas ei õigusta EKN ennast homoseksuaalidena määratlenud inimeste ahistamist ega nõustu katsetega eristada inimesi selleks, et neid põlgusega kohelda või häbimärgistada. Olles loodud Jumala näo järgi kuulub kõigile inimlastele nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus, sõltumata kellegi pühadusest või patususest. Piibel õpetab pattu taunima, ent patusele armastust osutama.[Jh 8:11]
Teoloogiline diskussioon
EKN on teadlik diskussioonist, mis leiab nüüdisajal aset erinevates kirikutes ja mille raames väljendatakse vastandlikke argumente homo- ja heteroseksuaalsuse poolt ja vastu. Käesolev dokument kajastab EKN liikmeskirikute ühist seisukohta, et pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu „normaliseerida”.
Soodoma patt
Üks esimesi kirjakohti Piiblis, kus homoseksuaalsest praktikast kõneldakse, on lugu Soodoma ja Gomorra hävitamisest ning selle hävingu jumalikust põhjendatusest.[1Ms 19:13] Homoseksuaalsuse pooldajate arvates on vaieldav tõlgendada vanatestamentlikku pühakirjalõiku – „Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni, ümbritsesid koja ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!””[1Ms 19:4-5] – homoseksuaalsust kui sellist taunivana, kuna sõna „katsuda“ (hb yadha) võib tähendada ka „lähedalt tunda”, mitte ainuüksi „ühtida”. Nii olnud Soodoma süü Jumala palge ees pigem „upsakus”, nagu viitab prohvet Hesekiel,[Hs 16:49-50] mitte aga homoseksuaalsus.
Siiski selgub Soodoma ja Gomorra hävitamise loo konteksti uurides, et Loti maja ümber koondunud mehed lähtusid sugukirest ja plaanisid „jäledusi”[Hs 16:50] nimelt homoseksuaalses mõttes.[1Ms 19:8-9] Ühtlasi kinnitab Uus Testament: „Nii nagu ka Soodom ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena. Otse nõndasamuti ju pilastavad ka need unenägijad ihu, lükkavad kõrvale Issanda valitsuse ja teotavad kirkuseingleid.”[Jd 7-8]
Moosese käsk
Kui Soodom ja Gomorra olid homoseksuaalsete pattudega seotud linnad ning pidid seepärast jumaliku kohtuotsuse alusel hävima, siis üldisem homoseksuaalsete praktikate hukkamõist Vana Testamendi aegadel leidub Issandalt Moosesele antud seksuaalelu reguleerivas käsuseaduses: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus! (…) Pange siis tähele, mida tuleb tähele panna, et te ei täidaks neid jäledaid kombeid, nagu on tehtud enne teid, ega roojastaks endid nendega! Mina olen Issand, teie Jumal!”[3Ms 18:22,30] Homoseksuaalsuse pooldajad leiavad, et Püha Vaim ja apostlite otsustuskogu on tunnistanud pagankristlased omaaegse Iisraeli rahva käsuseadustikust vabaks.[Ap 15:28-29]
Tuleb aga tunnistada, et apostlite otsus ei vabastanud pagankristlasi vanatestamentlikust käsuseadusest tervikuna, vaid põhiliselt tseremoniaalse pühadusega seotud käskudest-keeldudest. Samas kästi otsesõnu hoiduda „pilastusest” (kr porneias), mis varakristliku koguduse keelepruugis oli üldmõiste seksuaalpattude kohta. Ei Jeesus ega Uus Testament tervikuna pole Moosese käsuseaduses mainitud „jäledaid” seksuaalpraktikaid lubatavaks kuulutanud. Vastupidi, paljud pühakirjatekstid[Rm 1:26-27, 1Kr 6:9, 1Tm 1:10, Jd 7-8 jt] kinnitavad, et homoseksuaalsus „käib terve õpetuse vastu” ega kuulu Jumala riiki.
Homoseksuaalsus, prostitutsioon ja ebajumalateenistus
Homoseksuaalsuse pooldajate väitel on omasooiharus omaette seksuaalne suunitlus, mida ei saa automaatselt seostada uustestamentlikes tekstides taunitavaks nimetatud prostitutsiooni või ebajumalateenistusega. Nii ei tohiks alternatiivset elulaadi, mis otsib pigem õigeksmõistmist kristliku ainujumaluse palge ees, iseenesest hukka mõista. Piibel taunivat nii hetero- kui homoseksuaalset prostitutsiooni vaid seoses ebajumalateenistusega.[5Ms 23:18-19]
Piiblit uurides saab siiski selgeks, et homoseksuaalsuse hukkamõist pole seostatav eranditult prostitutsiooni või ebajumalateenistusega, vaid osutub patuks iseeneses, sidudes inimest sarnaselt muude seksuaalsõltlaslike suhetega, sageli lahus muudest pattudest.
Pauluse apostellik autoriteet
Kuna enamik homoseksuaalsust taunivaid kirjakohti Uues Testamendis pärineb Pauluse kirjadest, kelle apostellikku autoriteeti seati kahtluse alla juba tema enda päevil,[Vt näit 2Kr 11-12] siis on nüüdisaegsedki homoliikumist pooldavad teoloogid tõstatanud küsimuse Pauluse kirjapärandi kehtivusest jumaliku korraldusena tänapäeva kristliku kiriku üle. Paulus ise tunnistas korintlastele seksuaalelu puudutavaid korraldusi andes, et tal ei pruugi olla igas konkreetses küsimuses „Issanda käsku”,[1Kr 7:25] vaid ta räägib oma „mina” autoriteediga.[1Kr 7:12] Kas pole võimalik, et samas kirjas peatükk varem öeldud sõnadki väljendavad lihtsalt Pauluse isiklikku ja mitte jumalikku seisukohta, et ei „lõbupoisid ega meestepilastajad … päri Jumala riiki”?[1Kr 6:9-10]
Ometi tuleb tõdeda, et Paulus kaitseb oma apostellikku autoriteeti nii korintlaste ees[2Kr 12:11-12] kui ka mujal.[Gl 1-2] Kuigi ta jaatab, et seksuaalelu teatud küsimustes tal „ei ole Issanda käsku” (ehk Jeesuselt eneselt pärinevat õpetust nende küsimuste lahendamiseks), annab ta ometi „nõu nagu see, kes on saanud usaldatavaks Issanda halastuse kaudu” , kuna temalgi „on Jumala Vaim”.[1Kr 7:40] Sama Vaimu poolt inspireerituna ja homoseksuaalsuse suhtes eitavale seisukohale asudes ei ütle apostel kusagil, et „see on minu arvamus”, vastupidi, ta taunib homoseksuaalsust kui midagi, mis „käib terve õpetuse vastu”[1Tm 1:10] ja millest loobumata inimesed kohe kindlasti ei „päri Jumala riiki”.[1Kr 6:10] Kirjas roomlastele õpetab Paulus kogu oma apostelliku autoriteediga, et homoseksuaalsete kalduvustega inimeste seksuaalelu on „väär”,[Rm 1:28] kuna „nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu”[Rm 1:25] ja „on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest”.[Rm 1:27]
Homoseksuaalsus ja seksuaalne vägivald
Paulus kirjutab korintlastele: „Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki!”[1Kr 6:9-10] Homoseksuaalsuse suhtes liberaalne piiblitõlgendus leiab, et Pauluse järgi ei tohi Jumala riiki pääseda vägivaldsed inimsuhted, kus kelleltki võetakse ära või kellelegi sunnitakse peale midagi „ülekohtuselt”, nagu see juhtub varguse või riisumise puhul, aga võib toimuda ka ebajumalateenimisel või kellegi ebainimlikul pilkamisel. Järelikult ei pruugi ka „lõbupoisid ega meestepilastajad” olla Jumala riigist välja arvatud lihtsalt niisama, üksnes oma alternatiivse seksuaalse orientatsiooni pärast, vaid ainult juhul, kui nad on seda tehes „ülekohtused” ehk vägivaldsed, nagu pedofiilse või homoseksuaalse vägistamise korral.
Siiski on selge, et nii Vana kui Uus Testament taunivad igasugust homoseksuaalsust – ka niisugust, mis on lahus vägivallast. Kiri roomlastele märgib, et „häbitute kirgede kätte” võivad sattuda mõlemad seksuaalsuhte osapooled üksmeelselt, isegi nautides homoseksuaalseid suhteid: „…nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust”.[Rm 1:26-27] Pühakiri tunnistab homoseksuaalsuse valeks ja loomuvastaseks kui seksuaalse orientatsiooni, isegi lahus otsesest vägivallast, kuna see suunab inimesed nende suguelulisel arenguteel „kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär”.[Rm 1:28]
Kultuurikontekst ja kõlbeline areng ajaloos
Apostel Paulus kirjutas, et „loodus ise” peaks korintlasi õpetama, et „mehele ei ole auks kanda pikki juukseid”.[1Kr 11:14] Täna kujutleme isegi Jeesust pikajuukselise mehena, rääkimata erinevatest soengumoodidest nüüdisaja kristlastest noormeeste seas. Paulus õpetas orje alistuma oma peremeestele.[Tt 2:9] Tänaseks on kristlik eetika tõdenud, et inimeste ebavõrdne kohtlemine mingist kõrvalisest seisundist lähtudes on ahistamine. Prohvet Jesaja ennustuses „…ütleb Issand: Kohitsetuile, kes peavad mu hingamispäevi ja valivad, mis on mu meele järgi, ja peavad kinni mu lepingust, neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime, parema kui pojad ja tütred: mina annan neile igavese nime, mida ei saa hävitada”.[Js 56:4-5] Kui omal ajal ei peetud Jumala riigi vääriliseks suguvõimetuid, kelle kuulumist oma riiki aga Issand viimselt ise tunnustas, siis kuivõrd õige on arvata Jumala riigist välja mehe ja naise vahelistest suguelulistest suhetest „kohitsetud”, kes leiavad oma seksuaalse identiteedi omataoliste seas? Liiatigi on tehtud katseid nii messialiku prototüübina valitsenud kuningas Taaveti elus kui ka Messia Jeesuse enese suhetes meestega kahtlustada homoseksuaalseid kalduvusi. 1. Saamueli raamat[1Sm 18-20] kirjeldab värvikalt Taaveti ja Joonatani armastus-suhteid, märkides ära, et „Joonatan tegi Taavetiga liidu, sest ta armastas teda nagu oma hinge”,[1Sm 18:3] samas „Joonatan võttis ära oma ülekuue, mis tal seljas oli, ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga”,,[1Sm 18:4] pealegi „nad suudlesid teineteist”.[1Sm 20:41] Samamoodi mainib Johannese evangeelium salapärast „jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale”,[Jh 21:20] mis võivat viidata tolle noormehe homoseksuaalsetele kalduvustele, keda aga Jeesus apostlite hulgast ära ei ajanud, vastupidi – kõik tundsid teda kui „jüngrit, keda Jeesus armastas”. Kuivõrd avaks see kõik uue moraalse perspektiivi ka Jeesuse järgijate messiaanlikule kuningriigile, kui tulevikus lisaks orjadeks ja vabadeks või meesteks ja naisteks jaotumise äraunustamisele kaob ka hetero- ja homoseksuaalse suunitlusega inimeste eristamine abielu ja seksuaalelu praktikate seisukohast lähtuvalt?
Apostel Paulus ei räägi siiski seksuaalelu praktikate muundumisest samas tähenduses, nagu muutuvad aja jooksul eri kultuurikontekstides moetrendid, näiteks juuste pikkus või palmitsemise stiilid. Homoseksuaalsus on patt sõltumata kellegi soengust või moetrendidest. Uustestamentlik kogudus aktsepteeris ka orjapidamist vaid Rooma impeeriumi poolt inimestele ebaloomulikult pealesunnitud seisundina. Nii Vana Testamendi eetika kui kaasaegne kristlik eetika õpetab: kõik inimesed on looduna Jumala näo järgi ning väärivad vabastamist orjusest isegi juhul, kui keegi end ise orjaks on müünud. Nii väärivad Jumala-näolisena kahesooliseks loodud inimolendid vabanemist ka homoseksuaalsete kalduvustega sundmõtete ja sõltuvusseisundite kammitsaist. Prohvetlik nägemus messiaanlikust tulevikust tõdeb aga, et kui keegi peaks olema sündinud või sunnitud loobuma või otsustanud loobuda traditsioonilisest seksuaalelust, siis sobib ta Jumala riiki ka „kohitsetud inimesena”, ega pea oma seksuaalset identiteeti ümber määrama passiivseks või aktiivseks homoseksuaalsuseks. Piibel näitab, et nii Joonatan kui Jeesus elasid seksuaalselt aktiviseerumata elu (Jeesus hoiatas isegi himustamise vormis seksuaalse patustamise eest!), mis välistab nende elus tänapäevastest kahtlustustest hoolimata igasugused homoseksuaalsed suhted – see kehtib nii Joonatani ja Taaveti suhete, samuti Jeesuse ja „armastatud jüngri” suhete kohta.
Kokkuvõte
Erinevalt loomadest tunnetavad inimesed kõrgemal tasandil mitte üksnes loomupärast seksuaalset instinkti, vaid ka inimlikku kooselu instinkti. Seda tõika tuleks ühiskonnas tugevamalt rõhutada, eriti noortele antavas (seksuaal)hariduses. Inimene on Jumala-näolise looduna rohkem kui puht-naturalistlik bioloogiline olend või seksuaalne mootor. Naise loomise hetkel[1Ms 2:21-23] sai inimene Jumalalt soolise erisuse kui kingituse ja märgi hüpostaatilisest teisesusest ehk mitte-minast. Samas sai ta ka loomuidentiteedi ning oma loomuse mitmuslikkuse. Kahe kokkukuuluva inimese erinevus teineteisest on nende elurõõmu tunnuslik mõõde.[1Ms 2:23] Aadamlik inimene piibliloos toob esimese sõna kuuldavale pärast teise sugupoole loomist.[1Ms 2:23] Sõna eeldab teisesuse, erineva olemasolu. Vastassugupoolte seksuaalne ühendus on rõõm erinevusest nende kvalitatiivses ühtsuses. Erinevuste eesmärk on osadus eripalgelisuses, mis on ühekssaamine ilma segunemata: seega mitte homoseksuaalne ühe ning ühe ja sama ühendus, vaid ühe ja teise ühendus. Mees ja naine on korraga samad ja erinevad: samad jumalanäolistena ja erinevad soolise iseärasuse poolest.[1Ms 1:27] Sooline erinevus rõhutab hüpostaatilist, isikulist erinevust. Armastus põhineb hüpostaasi, isiksuse eristamisel loomuühtsuses. Tõeline armastus seisneb ühe terviku siseses erinevuses. Pealegi, kuidas oleks võimalik ilmutada armastust, võtmata teisesuse riski? See, kes on ilmutanud ennast lihakssaanud Sõnas ja Pühas Vaimus, ei ole enesekeskselt ennastarmastav Jumal. Jumal on armastus suhtes, Jumala armastus ei piirdu iseendaga.[1Jh 4:8,16] Nii võib ka inimlikku teisesust vastastikku kogeda kui täielikku enesekinkimist teineteisele nii ennastohverdava agape-armastuse kui allaheitliku pühendumuse tähenduses.[Ef 5:21,24,33]
Eelöeldut arvesse võttes leiab EKN üksmeelselt, et kristlikult elades peab tulevikulegi vastu minnes jääma mehe ja naise vahelisele abielule kõlbelises perspektiivis vaid üksainus piibellik alternatiiv: kristlik tsölibaat Jeesuse eeskujul. On tähendusrikas, et just niiviisi elades armastas Issand Jeesus Kristus enam kui keegi teine. Ta kehastab ennastohverdavat lunastust igaühele, kes selle usus vastu võtab. Piibel kinnitab kristliku kiriku ajaloolist ja tänapäevast kogemust, et igale inimesele kuulub Jumala armastus ja võimalus alustada uut elu: „Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.”[1Kr 6:9-11]
Eesti Kirikte Nõukogu
16.10.2008