Apostliku usutunnistuse esimeses artiklis tunnistatakse: „Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.” Tunnistuse järgi on kõik eluvormid loodud. Me ei ole jumalad. Me ei saa rajada oma suhet muu looduga hoiakule, otsekui me oleksime selle omanikud. Jumal on loodu tegelik omanik ja 1. Moosese raamatu 1.peatüki järgi on kogu loodu Jumala silmis „hea”. Jumala jaoks on „hea” Maa pidev loomisvõime, mida evolutsioonibioloogid nimetavad võimeks tekitada uusi liike. 1. Moosese raamatus kirjeldatakse Maad kui Jumala partnerit uute olendite loomisel. Selles raamatus väljendatud austus Maa pideva loovuse suhtes on tegelikult kooskõlas sellega, mida me teame liikide tekke bioloogilistest protsessidest. Alates taimede loomisest kolmandal päeval on Maa ise Jumala kaaslooja, mis toob esile oma looduid: „Maa laskis võrsuda haljast rohtu (1Ms 1:12). Sama kordub kuuendal päeval seoses loomade tekkimisega: „Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi” (1Ms 1:24). Loomine on altpoolt toimuv protsess, milles loodud ise saavad kaasloojateks, tuues omalt poolt esile üha uusi looduid. Jumal nimetab kogu seda protsessi heaks.
Loodu „headus“ tähendab aga ka seda, et loodu on omavahelises seoses, seotuses. Jumal kuulutab kuuendal loomispäeval kogu loodu „väga heaks“ pärast seda, kui ta on vaadanud kõike ja näinud, kuidas kogu loodu üheskoos toimib nagu omavahel seotud elav ökosüsteem. Kõik on omavahel seoses. Loodu pole aga mitte ainult omavahelises seoses, mida otsekui ülevalt kontrollib Jumal, kes on loodust lahutatud ja kellele piisab iseendast. Kolmainu Jumal on osaduses olev Jumal. Jumal on osaduses iseenda sees, kuid Ta on osaduses ka looduga. Ta on loodus kohal. Liturgias kiidame me Jumalat veidi parafraseeritult prohvet Jesaja sõnadega (Js 6:3): „Püha, püha, püha on meie Jumal, see Issand Seebaot! Kogu maailm on täis tema au!“, ütleb prohvet Jesaja. Inkarnatsiooniline ja sakramentaalne teoloogia näeb Jumalat kõiges elavas. Taani luterlane Nils Gregerson on välja pakkunud mõiste „süvainkarnatsioon“, mis viitab Jumala radikaalsele inkarnatsioonile kogu mateerias. Veidi üllatavalt leiab sellele ideele paralleele Lutheri enda juures. Luther kirjutab aastal 1527, et Jumal on kohal „igas üksikus olendis, kõige sisemises ja kõige välimises olemuses, kõigil külgedel, läbinisti, all ja peal, ees ja taga nii, et miski muu ei saaks kõigis olendites enam rohkem kohal olla kui Jumal ise oma väega“ ( „Et need Kristuse sõnad: „See on minu ihu“ jne. seisavad ikka veel kindlalt fanaatikute vastu“ (1527)). Larry Rasmussen, üks tuntumaid luterlikke ökoteolooge, on seda nimetanud Lutheri „rõõmsaks panenteismiks“. Jumal niisiis elustab loodut; Ta on kõige oleva allikas, mitte väljastpoolt sekkuv vaatleja. Jumala lihakssaamine Jeesuses Kristuses on Jumala kõige sügavam ja ka otsustavam vahekord oma looduga. Jeesuses on kokku toodud jumalikkus ja inimlikkus, Jumala au ja maine mateeria. Ta käsib oma jüngritel minna „kõike maailma, kuulutada evangeeliumi kogu loodule“ (Mk 16:15). Hea sõnum Jumala lunastavast ja eluandvast osadusest ei ole mõeldud ainult inimestele. Apostel Paulus kinnitab, et loodu… „ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist…lootuses, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Ro 8:19, 21). Uus loodu, mis on rajatud Jeesuse Kristuse ristile ja ülestõusmisele, hõlmab kogu loodut.
Mida tähendab loodu headus inimese jaoks? Mida tähendab see inimeste ja ülejäänud loodu vahekorra jaoks?
Osaliselt on tänase ökoloogilise kriisi põhjustanud see, et loodu headust on liiga kaua tõlgendatud kasulikkuse põhimõttest lähtudes. Kasulikkus inimeste jaoks ei ole aga Piiblis silmas peetud „hea” põhiline tähendus. Jumal ei ütle: „Hea inimeste jaoks”. See on oluline, sest Maa ressursside ärakasutamist on sageli õigustatud sellega, et 1Ms 1:26 määras Jumal inimesed loodut „valitsema” (1 Ms 1:28 lisab veel: „valitsema“). Kui aga iga loomispäeva lähemalt vaadelda, selgub, et Jumal kuulutab loodud heaks nende endi pärast, mitte nende kasulikkuse pärast inimestele. 1 Ms 1:28 verbe „alistama“ ja „valitsema“ on liiga sageli tõlgendatud käsuna loodust ekspluateerida. Näiteks Prantsuse filosoof René Descartes on uusaja algul rääkinud inimesest kui looduse isandast ja omanikust. Minnes tagasi heebrea originaalteksti ja mõiste „alistama“ juurde ilmneb aga, et seda tegusõna kasutatakse heebrea keeles kuninga ja tema alamate suhte kohta. Vana Testamendi käsitlus rõhutab aga kuninga ülesandena vastutustundlikku hoolt, mitte ärakasutamist ja väljakurnamist. Sellele viitab ka hoopis teistsugune rõhuasetus 1 Ms 2.peatüki 15.salmis, Genesise teises loomisloos, kus inimene pandi Eedeni aeda „harima ja hoidma“. Ehk siis: 1. Moosese raamat ei anna inimesele sugugi vaba voli loodu kurnamiseks ja ainult enda huvide objektina nägemiseks. Selline suhtumine on väär inimesekesksus ja kõige halvemas mõttes tarbimismentaliteet, mis näeb esmalt enda huvide objektina loodut, kuid sellega koos varem või hiljem ka oma kaasinimest.
Lääne teoloogias laiemalt on ökoloogiline kriis tõstatanud uusi küsimusi Jumala ja loodu vahekorra ning inimese ja ülejäänud loodu vahekorra, nagu ka Jumala tegevuse ja inimese vastutuse vahekorra kohta. Luterlikus teoloogias haakub see Lutheri kirjeldusega patusest inimesest kui kellestki, kes on incurvatus in se – iseenda sisse pöördunud. Selline inimene näeb ainult oma naba, mitte teist enda kõrval. Arusaam, et see käib mitte üksnes teise inimese, vaid ka ülejäänud loodu kohta, on teatud mõttes üks praegusaja luterliku teoloogia taasavastusi. Taasavastusi selles mõttes, et kui avada mõni vanem dogmaatikaõpik, siis loodust väljaspool inimest on neis reeglina üsna vähe juttu, kui üldse. Nüüd on üha enam kasvamas arusaam, et kõneldes loomisest ei saa kõnelda vaid inimese loomisest seoses Jumala ja teise inimesega, vaid ka sellest, kuidas tuleb teoloogiliselt mõista inimese ja ülejäänud loodu vahekorda. Patu ehk Jumalast lahutatuse üheks avaldumisvormiks on see, kui me keeldume tunnistamast oma elu osana vastastikuses sõltuvuses olevast suhete võrgustikust, mis hõlmab ka muud loodut. Samuti on patu avalduseks see, kui me vaatleme muud loodut peaasjalikult kasu saamise vahendina. Vana Testamendi prohvetid viitavad sageli sellele, kuidas loodu kannatab, kui inimesed kasutavad teisi looduid vahenditena majandusliku või poliitilise kasu saamiseks. Moosese seadus nägi ette, et samuti nagu omad ja võõrad töölised, pidid ka loomad saama puhata produktiivsusest (vrdl 2 Mo 20:10 „…aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on!“). Ka maale oli ette nähtud sabatiaeg (2 Mo 23: 10j: „Kuus aastat külva oma maale ja kogu sellelt saaki, aga seitsmendal jäta see koristamata ja harimata, et su rahva vaesed saaksid sealt süüa; ja mis neist järele jääb, seda söögu metsloomad! Samuti talita ka oma viinamäe ja õlipuudega!“). Jeesuse üleskutse meelt parandada (Mk 1:15 jt) peab niisiis avalduma ka meie püüdes pöörduda tagasi õige vahekorra juurde oma Looja ja looduga, püüdes vabaneda meie inimlikust tahtest olla jumalad. See on võimalik vaid Jeesuses Kristuses, kelles on ilmsiks saanud uus loodu, mis on juba nüüd meie keskel.
