Kui kunstnikud on maalinud Maarjat, Joosepit ja last sõimes, on nad kujutanud tagapõhjana ikka oma aega, maad ja inimesi. Nii on iga inimpõlv mõistnud Kristuse sündimist. See on tunnistus: Kristus on sündinud ka meile, meie aega ja maailma. Ja ta on seda aega ja maailma muutnud inimeste kaudu, kes on tema usus omaks võtnud.

Paljude eestlaste jaoks on jõulud vaikse rõõmu ja rahu pühad, vastastikuse heatahtlikkuse ja ühtekuuluvuse pühad. Seda hoolimata maailma hetkeseisust või kehtivast riigikorrast. Nende pühade lahutamatuks osaks on olnud läbi aegade jumalateenistus kirikus, aga samuti pühadelaud ja kingitused omaste ringis. Kuid jõulude sügavam tähendus on avaram. See on võimalus kasvada inimeseks, nagu see Loojal on mõttes olnud, kui ta on meile elu kinkinud.

Jõuluevangeeliumis on küll kõnet rahvaste ajaloost, suurriigi valitsejatest ja poliitikast. Kuid see kõik on üksnes jõulusündmuse taust. Sest taevane valgus langeb lapsele, kelle üle kummarduvad Maarja ja Joosep ning kelle ette põlvitavad karjased ja hommikumaa targad. Ning me ei saa unustada, et seesama igaviku valgus ümbritseb hiljem Kolgata risti ja ülestõusmispäeva hommikut.

Taevase valguse kuma annab meile võimaluse vaadata endasse, oma osale siin elus, maailmale ja selle tulevikuväljavaadetele uute silmadega. See on äratundmisele jõudmine, et Jumal on ilmutanud ennast meie lihas ja veres, inimlapse kujul, et osutada, milles kätkevad siin ilmas inimelu tegelikud väärtused.

Need ei peitu suurtes asjades. Kui otsime ainult midagi suurt ja vägevat, oleme eksiteel. Jumal ilmutab ennast inimelu tavalistes vahekordades, armastuses, üksteisest hoolimises, aga ka andeksandmises ja kannatustes. Ta valib oma lunastustegude kandjaks selle, kes on püha, puhas ja patuta, et anda meile osa oma pühadusest ja uuest elust.

Nii on jõulukuulutus meeldetuletus teest inimeseksolemise allikatele, elu Jumalast kingitud rikkuse, eheduse ja terviklikkuse juurde. See tee avaneb meile, kui oleme valmis võtma Jumala varjatud armu ja õnnistust vastu nii, nagu tema seda meile kingib. Mitte meie tingimustel, vaid tema tingimustel.

Peaksime küsima, millest tunneb täna nii väike Eesti kui ka kogu maailm kõige suuremat puudust. Eesti Kirikute Nõukogu on veendunud, et heas mõttes inimlikust inimesest ja inimlikust ühiskonnast.

Jumal saab kasutada neid, kes teda usaldavad ja kuulavad, kelle südametunnistus on elav ja puhas, kes suudavad kummarduda selle ette, mis on püha. Need on inimesed, kes oma tegevuses ja käitumises, seisukohtades ja otsustes ei juhindu üksnes hetke huvidest ja omakasust, vaid kelle usus, lootuses ja armastuses peegeldub midagi vastu jõulupühade taevasest valgusest ja Jumala inimesearmastusest.

Olgu see valgus ja armastus meie osaks nende jõulude aegu ning uuel Issanda aastal 2005!