eng | est 




  Uudised
 
SUURE REEDE RISTITEE 2020 TEKSTID
09.04.2020
Jeruusalemm, august 2013

Allpool on toodud ristitee tekstid, mida oleksime lugenud Suure Reede oikumeenilisel ristiteel, Tallinna vanalinnas. Eriolukorra tõttu jääb sel aastal oikumeeniline Ristitee ära, aga on võimalik nende tekstide abil läbida Ristitee kodus või virtuaalses osaduses teiste kristlastega.

Piiblitekstid ja peatused on toodud rasvases kirjas ning palved ja mõtisklused tavakirjas.

 

ALGUSPALVE: Mu Issand Jeesus Kristus, Sa oled sõnulseletamatu armastusega käinud seda teed, et surra minu eest, mina aga olen Sind nii palju kordi vääritult hüljanud; nüüd aga armastan ma Sind kogu oma südamest ja kuna ma Sind armastan, kahetsen ma siiralt, et olen Sind alati haavanud. Anna mulle andeks, mu Jumal, ja luba mul Sind saata sel teekonnal. Sina lähed armastusest minu vastu surma; minagi soovin, mu armastatud Lunastaja, surra armastuse pärast Sinu vastu. Mu Jeesus, ma elan ja suren alati osaduses Sinuga.

 

I peatus ristiteel. Jeesus mõistetakse surma

„Pilaatus ütles neile: “Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” Nemad ütlesid kõik: “Löödagu Ta risti!” Maavalitseja küsis: “Mis kurja Ta siis on teinud?” Aga nad karjusid veel enam ja ütlesid: “Löödagu Ta risti!” Kui Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid et kära läks veel suuremaks, võttis ta vett ja pesi oma käsi rahva nähes ning ütles: “Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!” Siis vastas kõik rahvas ning ütles: “Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!” Siis ta vabastas neile Barabase, aga Jeesust ta laskis rooskadega peksta ja andis Ta risti lüüa.“ (Mt 27:22-26)

Jumal algusest peale oli see nii määratud: Tema, kes polnud rikutud, pidi saama rikutud maailma poolt, kas välja tõrjutud või maailma sarnaseks tehtud. Teda ei mõistetud. Heroodes, kartes konkurenti, laskis tappa kõik Petlemma poisslapsed… Kurat kiusas Teda kõrbes, et Ta anduks enesearmastusele ja uhkusele ... Rahvas tahtis Teda kuningaks kuulutada, aga kui Ta ei nõustunud, mõisteti Tema üle kohut ... Okupant Pilatust huvitas vaid omaenese hea maine keisri ees, sellepärast ta ei kaitsnud Jeesust ... Õpilased jätsid Ta raskustes üksi ...

 

II peatus ristiteel. Jeesus võtab oma risti õlale

“Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst! (Js 9:5) Nad võtsid nüüd Jeesuse ja Ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika,  mida heebrea keeles kutsutakse Kolgataks.“ (Jh 19:16-17)

Ta võtab risti, võtab ennast kokku ... Siin on Ta ainult inimene – eeskuju teistele. Valu ja alandus – see valdab kõik meeled. Tihti oleme julged võtma vastu otsuseid, seisma kindlalt kohtu ees, aga siis tuleb kurat ja sosistab: kas sa suudad ette aimata, kuidas sa käitud siis, kui sulle revolver meelekohta surutakse ja kästakse oma Tõest ja Jumalast lahti öelda. pea meeles, seda saad teada ainult siis, kui see sünnib.  Ja meis murdub miski. Jah muidugi, ka siis me kannatame – ainult mitte enam nii nagu Tema ...

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen

 

III peatus ristiteel. Jeesus nõrkeb risti raskuse all

PALVE: Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.

„Aga mina olen ussike ja ei mitte mees, inimeste teotus ja halb rahva meelest! Kõik, kes mind näevad, irvitavad mind; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead: „Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku Ta, kiskugu Ta välja hädast, sest Tal on ju Temast hea meel!““ (Ps 22:7-9)

„Tema ei kisenda ega karju, Tema häält ei ole kuulda tänavail! Rudjutud pilliroogu Ta ei murra katki ja hõõguvat tahti Ta ei kustuta ära, Ta levitab ustavalt õigust! Tema ei nõrke ega murdu, kuni Ta maa peal on rajanud õiguse, ja saared ootavad Tema õpetust!“ (Js 42:2-4)

Liiga ootamatult, liiga kiiresti antakse Talle kanda Tema koorem. Ta hingeldab, vaarub, komistab ja kukub ... Sõdurite piitsahoobid ja rahva mõnituskisa toovad Ta uuesti teadvusele. See pole veel lõpp, see on pigem algus ... Edasi läheb veel raskemaks – karika põhi on kõige kibedam juua. Ta teab seda, kuid jätkab siiski ...

Midagi pole teha, meile ei antud järelemõtlemisaega. Tuli olla valmis, ja ometi ... Kõik pealtnägijad tunnistavad: tema ise ju kukkus ... Täiesti objektiivsetel põhjustel, oleks pidanud kohe alguses selle peale tulema, et ...

 Tavaliselt teevad meie arvates valesti ainult teised inimesed. Vahel on meil aega mõelda ka oma vigadele, kuid siis leiame igale oma teole hõlpsasti ettekäände ega tee järeldusi. Ainult raske kukkumine toob meid teadvusele ja laseb näha kõrvaltvaatava ja parastava rahvahulga seas iseennast – niisugusena, nagu me alles eile olime. Ka meie elu on ristitee: kord oleme ükskõiksed pealtvaatajad, kord vaadatakse meid samasugusel pilgul ... Kuid ei, kui me ainult natuke püüame, oleme alati Kristuse lähedal ega vaata kunagi kedagi ükskõikselt.

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen

 

 IV peatus ristiteel. Jeesus kohtub oma kurva emaga

PALVE: Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.

 „Ja Siimeon ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse -  ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.““(Lk 2:34-35)

„Aga Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena. Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: „Naine, vaata, see on su poeg!”  Seejärel ütles ta oma jüngrile: „Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde.“ (Jh 19: 25-27)

Emad mõistavad harva oma laste kogu missiooni ning jagavad ohtralt juba ammu tarbetuks muutunud nõuandeid. Kuid raskustes avaneb nende tõeline loomus – jääda lõpuni oma lapse juurde nagu Tema, Jeesuse Ema … Nähes teise inimese kannatust, pääseb meie rinnust lausa tahtmatult: kui hea meelega vahetaksin temaga kohad ... Kas sellest muutuks midagi? Kannatus jääks mõlemale, ja võimatu on öelda, kellel on raskem. Kui sa ei suuda kanda oma risti nii nagu Kristus, käi Tema kõrval koos Tema Emaga – siis märkad endalegi ootamatult, et ka sina oled see, kes aitab Jeesusel risti kanda.

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen

 

V peatus ristiteel. Siimon Küreenest kannab Jeesuse risti

PALVE: Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.

„Teda välja viies said nad kätte kellegi Siimona Küreenest, kes tuli väljalt; ja tema peale nad panid risti, et ta seda kannaks Jeesuse järel.“ (Lk 23:26)

Kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle. Kes teid vastu võtab, võtab mind vastu; ja kes mind vastu võtab, võtab vastu selle, kes mind on läkitanud.“ (Mt 10:38-40)

Siimon oli juhuslik kõrvalseisja, keda sunniti kandma Jeesuse risti – tegema head vastu tahtmist. Ka niisuguse heateo võttis Jeesus vastu, nagu Ta ei põlga ära nende tuhandete inimeste heategusid, kes Temast ja Tema ristiteest midagi ei tea. Kui tihti aga karjuvad oma tegudega Talle “Poo risti!” need, kes end usklikeks peavad. Ja ometi andis Jeesus andeks neilegi ...

Me oleme pahased, kui kõige ebameeldivamad kohustused määratakse meile. Palume isegi Jumalalt: juhi see minust mööda, las parem keegi teine ... Pea meeles, igavese kohtu ees ei ole kedagi teist, kelle peale näpuga näidata. Muidu selgubki, et kogu maailm saab päästetud sunniviisil tegijate pingutuse läbi, ja selle eest, et sa käisid kirikus ja pidasid end kristlaseks, mõistetakse sind hukka, sest sinu usk oli tegelikult surnud.

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen

 

VI peatus ristiteel. Veronika annab Jeesusele higirätiku

PALVE: Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.

Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuse ja sülje eest! Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei tundnud häbi, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse.“ (Js 50:6-7)

Ei olnud Tal kuju ega ilu: me nägime Teda, aga Tal ei olnud välimust, et oleksime Teda ihaldanud! Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt  silmnägu ära pööratakse: Ta oli põlatud ja me ei hoolinud Temast!“ (Js 53:2-3)

Nõnda räägib vana pärimus. Veronikat ei sundinud keegi, ta läks ise. Nii kerge oleks hoolimatul sõduril olnud teda oda või mõõgaga lüüa – üks mässuline heebrealane rohkem või vähem! Sellegipoolest, eluga riskides, tungis Veronika läbi sõdurite aheliku ja tegi oma väikese, lausa tühisena näiva heateo: kuivatas rätikuga Jeesuse vere ja higiga määrdunud nägu.

Me oleme iseendas kinni, kardame kaotada seda, mis meile kuulub, oleme võimetud end heateoks kokku võtma. Kuidas aga saaks Jumal meie kätte usaldada midagi suurt, kui me ei ole ustavad väikeses? Ja kas Jumala teenimine ei tähendagi mitte seda, et tuleb olla valmis kõigeks, nii väikeseks kui suureks? Väikseimgi heategu, mis on pühendatud Jumalale, on alati suur.

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen

 

VII peatus ristiteel. Jeesus nõrkeb teist korda risti raskuse all

PALVE: Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.

Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole! Palju värsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind! Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab! Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud kondid on ühest ära! Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas! Mu ramm on kokku kuivanud nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, ning sa paned mind surma põrmu!“ (Ps 22:12-16)

Mitte enam raskuse ootamatuse, vaid väsimuse tõttu kukub Ta ... Talle tundub, et Ta enam ei jõua. Ometi ajab Ta end üle jõu käiva koorma all taas jalule ja jätkab teed. Meie kukume korduvalt oma eluteel. Nii sageli tundub meile, et me enam ei jõua – ometi pole see tõsi, me suudame, siis kui võtame end kokku. Ja kui see kõik kordub üha uuesti, peame ikka tõusma ja minema edasi. Vahel peame tegema üle jõu – elu nõuab nii –, et võiksime jätkata teed oma igavese eesmärgi poole, seda teed, mis ei tohi jääda pooleli.

 

VIII peatus ristiteel. Jeesus kohtab nutvaid naisi

„Aga Teda järgis suur hulk rahvast ja ka naisi, kes kaebasid ja Teda nutsid. Siis Jeesus pöördus nende poole ja ütles: “Jeruusalemma tütred, ärge nutke mind, vaid nutke iseendid ja oma lapsi! Sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: “Õndsad on sigimatud ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!” Siis hakatakse ütlema mägedele: “Langege meie peale!” ja mäekinkudele: “Katke meid!” Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga!” (Lk 23:27-31)

 Jeesus ei võta nutvate naiste kaastunnet vastu: “Nutke iseenda ja oma laste pattude pärast,” ütleb Ta. Me laseme end teistel inimestel haletseda, usume neid rohkem kui Teda, laseme end teha nõrgemaks, kui me tegelikult oleme, vaatame evangeeliumi nagu melodraamat ja tuleme kirikusse ennast tühjaks nutma, välja elama. Kas selleks, et saada jõudu elada edasi nii nagu ennegi? Ei, see, kes kohtub tõesti Jeesuse endaga, ei saa jääda enesega rahule, lüüa käega, korrata aina neidsamu vigu. Me ei tohi lasta Jeesusel edasi kannatada!

 

IX peatus ristiteel. Jeesus nõrkeb kolmandat korda risti raskuse all

„Tõepoolest võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime Teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks! Ent Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu, ja Tema vermete läbi on meile tervis tulnud! Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale! Teda piinati ja Ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa; nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud Ta oma suud!“ (Js 53:4-7)

Kunagi saab jõud tõepoolest otsa. Kolgata mäe jalamil Jeesus nõrkeb. Ta ei jaksa tõusta ristilöömispaika, Teda talutatakse. Timukad tõmbavad risti mäe otsa, algab ettevalmistus ristilöömiseks. Kord jõuab ka meie sunnitöö lõpule. Lõpeb see aeg, mil me vöötasime end ise ja läksime, kuhu tahtsime. Saab ümber see periood, mil hoolimata valust rinnus või seljas võtsime end kokku, tõusime ja läksime poolhaigena tööle. Nüüd võtab maailmahaigus meie üle võimust. Meie töökäed jäävad jõuetult rippu ..., aga nad tõstetakse taas, et lüüa nad vigastuste, haiguste ja teiste inimeste hoolimatuse ristile ...

 

X peatus ristiteel. Jeesusel rebitakse riided seljast

Kui nüüd sõjamehed Jeesuse olid risti löönud, võtsid nad Tema riided ja tegid neli osa, igale sõjamehele ühe osa, ja kuue; kuub aga oli õmbluseta, ülemisest äärest alumiseni ühes tükis kootud. Siis nad ütlesid üksteisele: “Ärgem kiskugem seda lõhki, vaid heitkem liisku selle kohta, kellele see saab!” - et läheks täide Kiri, mis ütleb: “Nad on mu riided isekeskis jaganud ja minu kuue kohta liisku heitnud!” Seda sõjamehed tegidki.“ (Jh 19:23-24)

Jumal rebitakse alasti – millega saaks Teda veel rohkem solvata. Paljud õilsad inimesed on eelistanud surma häbile, Jeesus aga peab seda kandma elavana. Ja see on Talle raskem taluda kui surm, sest seda teevad ju need inimesed, keda Ta on armastusega loonud. Häbi on kuuluda inimkonda, mille lunastamise eest pidi makstama nii julma lunahinda. Inimese kurjus on tihti väga leidlik haiget tegema ja röövima viimsetki lootust: murdma pimeda sõrmed, torkama välja kurdi silmad. Ära arva, kristlane, et sinust läheb see karikas mööda. Ka sina pead elus nägema, et sulle kõige lähedasemad inimesed reedavad su, seavad su kogu maailmale pilgete märklauaks, irvitavad sinu kõige pühamate tunnete üle. Siis mõistad sa Kristust, kes seisis alasti aru kaotanud pööbli ees.

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.

 

XI peatus ristiteel. Jeesus lüüakse risti

PALVE: Me kummardame Sind, Issand Jeesus Kristus, ja kiidame Sind, sest oma Püha Risti läbi oled Sa maailma lunastanud.

„Aga ka kaks muud kurjategijat viidi ühes Temaga välja hukkamiseks. Ja kui nad jõudsid sinna paika, mida hüütakse Pealaeks, lõid nad Tema sinna risti ja need kurjategijad, ühe paremale, teise vasakule poole. Ja rahvas seisis seal vaatamas, ja ka ülemad irvitasid ühes nendega ning ütlesid: “Muid Ta on aidanud, aidaku iseennast, kui Ta on Jumala Võitu, see äravalitu!” Ka sõjamehed naersid Teda, läksid Tema juurde ja viisid Temale äädikat ning ütlesid: “Kui Sina oled juutide kuningas, siis aita iseennast!” Aga oli ka pealkiri Tema kohal: “See on juutide kuningas!““(Lk 23:32-33.35-38)

Ristilöömise Selle hukkamisega ei tahetud ainult tappa. Inimene, kes piinles ristil vahel lausa mitu päeva, pidi hirmutama teisi, hoidma neid tagasi kurja tegemast. Kristuse ristilöömisega taheti hirmutada kõiki neid, kes tulevad Tema järel. Ka meid tahetakse hirmutada, sundida kompromissidele, et meie elu eeskuju teiste inimeste jaoks kahvatuks teha, panna kõiki pead vangutama ja ütlema: kes teab, kas ta ikka oligi hea inimene. Kord aga pannakse peavangutajad samasse olukorda – nüüd peavad nad ise hüppama üle selle lati, mille nad teiste inimeste jaoks nii kõrgele tõstsid ... ja neist endist jääb järele midagi veel kahvatumat.

 

XII peatus ristiteel. Jeesus sureb ristil

„Ta tühjendas oma hinge surmani ja Teda arvati üleastujate hulka; Tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest!“ (Js 53:12)

 „Ja oli juba umbes kuues tund, siis tekkis pimedus üle kogu maa üheksandast tunnist saadik, sest päike pimenes. Ja templi eesriie kärises keskelt lõhki! Ja Jeesus kisendas suure häälega ning ütles: “Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu! ”Pärast seda ütleb Jeesus, teades, et kõik juba on lõpetatud, et Kiri täide läheks: “Mul on janu!” Seal seisis astja täis äädikat. Siis nad pistsid äädikaga täidetud käsna iisopi otsa ja panid selle Tema suu ette. Kui nüüd Jeesus äädikat oli võtnud, ütles Ta: “See on lõpetatud!” Ja Ta nõrgutas pead ning heitis hinge.“ (Lk 23:44-46; Jh 19:28-30)

“Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu,” ütles Jeesus, langetas pea ja heitis hinge. Jeesuse hukkamise kuritegu oli teoks saanud. Nii kerge on leida ja ühendada inimesi võitluseks nähtava vaenlase vastu. Kui me aga ühineksime võitluseks nende vastu, kes on Kristuse vastased, poleks me põrmugi paremad inimestest, kes Kristuse risti lõid. Ja Kristuse ohver oleks asjatu. Nii väike on samm tagakiusatu olukorrast oma tagakiusajate tagakiusajani. Nii tihti muutub meie enesekaitse märkamatult rünnakuks, sest parim kaitse on rünnak – kas pole nii? Meie suurim vaenlane on meis enestes. Temaga peame pidama võitlust, nii nagu keeldus Jeesus koostööst hingevaenlasega ja tõukas tagasi kõik tema pakkumised. See on ka meile peamiseks tingimuseks, et võiksime kohata Teda püstipäi siis, kui Ta tuleb oma kirkuses.

 

 XIII peatus ristiteel. Jeesus võetakse ristilt

 „Aga et oli valmistuspäev ja et kehad ei jääks hingamispäevaks ristile - sest see hingamispäev oli suur - palusid juudid Pilaatust, et ristilöödute sääreluud murtaks ja nad maha võetaks. Siis tulid sõjamehed ja murdsid esimese sääreluud ja teise omad, kes ühes Temaga olid risti löödud. Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid Ta juba surnud olevat, ei murdnud nad Tema sääreluid, vaid üks sõjameestest pistis odaga Tema küljesse; ja kohe tuli välja verd ja vett. See on sündinud, et Kiri täide läheks: “Tema luid ärgu murtagu!” Ja taas ütleb teine Kiri: “Nad saavad näha, kellesse nad on pistnud!”“ (Jh 19:31-34.35-37)

Ta võeti ristilt maha ja pandi Ema sülle. Ema oli olnud kogu kurbmängu tunnistajaks, ja nüüd ... millist valu pidi ta tundma, hoides oma süles Poega, kelle ta teadis olevat Jumala. Ka meile tundub elu rasketel hetkedel, et Jumal on meie jaoks surnud. Meid on ummikusse aetud ja iga järgnev samm näib olevat vale; meid haarab lootusetus, mõttes mõlgub enesetapp – säh, Jumal, võta oma soperdis vastu – sest kõik, millele me lootsime, on purunenud, kaotanud väärtuse. Meie läbikukkumine on fakt, see on lausa käegakatsutav – ja ometi oleme palvetanud igal õhtul ja igal hommikul, lugenud pühakirja. Miks oleme meie halvemad kui teised? Võib-olla vastupidi, oleme need, keda on väärt arvatud kannatama koos Kristusega. Kellele on palju antud, selle käest nõutakse palju. Kui nõutakse palju, siis tähendab see, et oleme kaasvastutajad maailma eest ühes Kristusega.

 

XIV peatus ristiteel. Jeesus maetakse hauda

Aga pärast seda Joosep Arimaatiast, kes oli Jeesuse jünger, kuid salaja, kartusest juutide ees, palus Pilaatuselt, et ta tohiks maha võtta Jeesuse ihu. Ja Pilaatus andis temale loa. Siis ta tuli ja võttis Jeesuse ihu maha. Nikodeemuski, kes varem oli öösel Jeesuse juurde tulnud, tuli ja tõi segatud mürri ja aaloet ligi sada naela. Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid Ta linastesse riietesse lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmisviis. Aga seal paigas, kus Ta oli risti löödud, oli aed ja aias uus haud, kuhu veel iialgi ei olnud kedagi pandud. Sinna nad panid siis Jeesuse juutide valmistuspäeva pärast; sest see haud oli lähedal.“ (Jh 19:38-42)

Joosep Arimaatiast andis Talle oma hauakambri, ja kõik oleks läinud nii nagu ennegi. Olid ju surnud nii Aabraham, Mooses kui prohvetid, miks oleks nüüd pidanud minema teisiti. Elu pidi minema edasi, kombed ja kord pidid laskma tõekssaanud mõttetusel aegamööda unustusehõlma vajuda. Vahel ei ole rohtu leina, kiusatuse või haigusevalude vastu. Kuid meeleheiteks pole põhjust. Ükski haav ei kasva kinni ühe hetkega, aga ka ükski kannatus ei ole igavene. Ka sellesse tuleb uskuda, et kui kannatus või kiusatus ei lakka kohe, peab lihtsalt ootama – aeg ravib kõik haavad, kiusatused hääbuvad ning kannatlik ootaja, kes usub, et ta haavad paranevad, saab kiiremini terveks. Selleks, et pälvida midagi uut, peab olema leplik kõige suhtes, mida me muuta ei saa.

PALVE: Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.

 

LÕPUSÕNAD

Kolmandal päeval pärast ristilöömist tõusis Jeesus surnuist üles. Ja kõigile meenus, et sellele oli Ta ju ennegi viidanud. Varsti harjuti sellegagi ning öeldi: jah muidugi, kuidas see olekski saanud teisiti minna. Kas ka meie oskame ainult tagantjärgi targad olla ja uskuda apostel Toomase moodi, et siis, kui saab näpuga katsuda, siis on tõesti õige.

Ärgem sundigem Jumalat õpetama meid ainult meie eneste vigade kaudu. Ärgem olgem uskmatud, vaid usklikud uskuma lõppematut Headust ja Armastust, igavest loovat rahu Jumalaga Tema taevases kirkuses.

„Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses!“  (Fl 4:7)

 

Koostanud: Arho Tuhkru, Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja

Mõtisklused: preester Rein Õunapuu


← tagasi   ↑ üles
 
  LIIKMESKIRIKUD
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik / Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit / Eesti Metodisti Kirik / Rooma-Katoliku Kirik  / Eesti Kristlik Nelipühi Kirik / Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit / Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus / Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik / Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik / Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik /
   
Tehnika 115, 10139 Tallinn | tel 6461028, 5122564, ekn(ät)ekn.ee | SEB EE431010052039486002
Esileht