Austatud kirikujuhid! Head õed ja vennad Kristuses!

Viis päeva tagasi, 14. juunil, seisime koos mitmegagi nendest, kes tänasel mälestusjumalateenistusel osalevad, Maarjamäel, kommunismiohvrite memoriaali juures ning meenutasime kohutavaid sündmusi 78 aastat tagasi, mil vägivaldselt viidi oma kodudest tuhandeid inimesi. Eesti kaotas okupatsioonivõimu terrori tagajärjel iga viienda oma veidi üle miljonist elanikust. Kokku mõrvati, vangistati või küüditati rohkem kui 75 tuhat Eesti inimest.

Tänasel mälestusjumalateenistusel esitletavas kogumikus on enam kui kuuekümne vaimulikust usumärtri eluloolised andmed. Väga suure hulga nende vaimulike nimesid saame lugeda ka kommunismiohvrite memoriaalil olevatelt mälestustahvlitelt. Nende tuhandete nimede hulgast leiame seal näiteks nii tollaste kirikujuhtide peapiiskop Eduard Profittlichi, kelle õndsakskuulutamise protsess on Vatikanis praegu toimumas, kui piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, kes jõudis anda suure panuse teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ülesehitamiseks ka nii ministri kui parlamendiliikmena, nimed. Nendelt mälestustahvlitelt leiame ka kümnete teiste luterlike, õigeusu, metodisti ja baptisti vaimulike nimed.

Usumärtrite kogumikus ei ole aga unustatud ka neid vaimulikke, kes kaotasid oma elu 1917. aasta revolutsioonisündmuste keerises või kes mõrvati Vabadussõja sündmuste ajal. Meenutasime ju käesoleva aasta jaanuaris 100 aasta möödumist traagilistest sündmustest Tartus, mil kommunistid mõrvasid Krediidikassa keldris teiste hulgas ka piiskop Platoni ning veel mitmeid luterlikke ja õigeusu vaimulikke.

Vahetevahel oleme kuulnud arvamusi, et meil rahvana oleks juba aeg vanad valud ja traumad unustada. Ma ei ole sellega nõus. Ajaloosündmused, mineviku mäletamine, see ongi ju tarvilik tulevikuks, olevikus ja tulevikus tarkade otsuste langetamiseks. Me peame neid kohutavaid sündmusi meeles pidama ka selleks, et mõista – vabadus ja eesti rahva püsimine ei ole midagi loomulikku ja etteantut. Väikese rahvana peame pingutama iga päev, et meie ja meie kultuur ei hääbuks ega kaoks, vaid kasvaks ja areneks.

Tänases maailmas peame me pidama meeles kindlasti aga ka seda, et usuvabadus ei ole terves hulgas maailma riikides midagi enesestmõistetavat. Me oleme sunnitud vägagi tihti lugema ka kristlaste tagakiusamisest ja vereohvritest maailma eri paigus. Me oleme aga väga sageli lugemas ka sellest, kuidas erineval viisil seatakse maailma eri paigus kahtluse alla usklike õigusi realiseerida oma usuvabadust. Paraku võivadki just sellised suundumused, tihtilugu esmapilgul väikesed küsimused, areneda juba süsteemsemaks tegevuseks kristlaste või teiste usklike vastu. Seetõttu on kristlastena meie kõigi ühine kohus ja vastutus, milleks meid kohustavad ka usumärtrite kannatused ja veri, teha eneste poolt kõik selleks, et usuvabadus saaks olla kaitstud ja tagatud nii Eestis kui kõikjal üle maailma.

Ma olen väga tänulik Eesti Kirikute Nõukogule, kes oma tegevusega on igapäevaselt seismas usuvabaduse eest ühiskonnas ning kes käimasoleva teema-aasta „Eesti usk“ raames on välja andnud kogumiku vaimulikest usumärtritest, mis annab meile kõigile võimaluse lugeda inimestest, kes jäid surmasuus ustavaks oma Jumalale ning andsid oma elu usu nimel.