Foto: SA Väärtustades Elu

Sihtasutus Väärtustades Elu korraldas 5. novembril Nordic Hotel Forumi konverentsikeskuses isadepäeva konverentsi „Tahan normaalset perekonda!“, kus astusid üles Setomaa ülemsootska Aare Hõrn, näitleja Mari Lill, jurist Allar Jõks, Sihtasutuse Väärtustades Elu nõukogu esimees Meego Remmel, värsked lapsevanemad Anni ja Tomi Rahula, lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt ning sportlane ja ettevõtja Kaido Höövelson. Debatis „Millist perekonnamudelit tänapäeva ühiskond vajab?" osalesid MTÜ Lasterikkad Isad eestvedaja Taavi Tamkivi, riigikogu liige Urve Palo, advokaat Helen Hääl ja psühhiaater-psühhoterapeut Andres Sild. Konverentsi moderaatoriks oli Hannes Hermaküla.

Allar Jõks: nii eraelus kui valimistel on usalduse võitmise vahendid sarnased

Vandeadvokaat Allar Jõks ütles oma ettekandes, et kahe inimese vahel on kõige suurem usaldusakt abiellumine, kodaniku ja riigi vahel on suurim usaldusakt aga valimisakt ning mingis mõttes on usalduse võitmise vahendid mõlemal puhul sarnased.

„Valimised lähenevad, meile lubatakse ja meid meelitatakse. Ja kui tahame isiklikus elus kellelegi meeldida, siis teeme ju sama – lubame ilusaid lapsi, tarka abikaasat,“ märkis Allar Jõks. „Samamoodi toimub mõlemal puhul hirmutamine, et kui sa mind või meid ei vali, siis on sellel tagajärjed. Valimistel kasutatakse muidugi ka peibutusparte, aga isiklikus elus ma muidugi ei kujuta ette, et püüad meeldida, kasutades kellegi teise identiteeti.“

Jõks viskas õhku küsimuse, kas inimene peaks riiki usaldama? „Tundub, et peab, muidu ta ei kaitse seda. Aga kas riik peab ka inimest usaldama?“ päris Jõks konverentsi publikult. „Võiks, aga kui inimesed söövad ennast ebatervislikest asjadest pikapeale haigeks, mida siis teha? Tõstame makse. Inimesed joovad ennast haigeks – tõstame makse ja paneme keelde. See viitab justkui, et riik inimest ei usalda. Aga kas see tähendab ka seda, et ta inimesest ei hooli?“

Eestis on juristi kinnitusel ka kõige leebemad reeglid selles osas, kuidas inimesi jälitada ja nende kohta vajadusel andmeid koguda. „See ei ole usaldus, aga võib-olla on see hoolivus?“ päris Jõks.

Eesti Vabariigi põhiseaduses ega ka üheski teises seaduses ei ole Allar Jõksi sõnul armastust otseselt defineeritud, kuid seadustest tulenevalt on võimalik seda siiski tuletada. „Põhiseaduse paragrahvid 53 ja 54 sätestavad, et igaüks on kohustatud armastama ja säästma looduskeskkonda, samuti on kohustus kaitsta oma isamaad ehk armastada Eestit.“

„Kui rääkida eraelust, siis põhiseaduse paragrahv 19 ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Üks põhiseaduse loojatest on kunagi öelnud, et õigus armastusele ongi ülim eneseteostus. See tähendab, et mul on õigus teha ükskõik mida, kui see kedagi teist ei sega,“ lisas Jõks. „Õigus armastada, õigus olla armastatud ja usaldatud ning hoolitud, tuleb paragrahvist 10. Minu jaoks armastus ongi isiklik mittevaraline huvi teise osapoole vastu, mis põhineb usaldusel ja hoolivusel.“

Et olla parem isa ja parem vanaisa, leidis Allar Jõks enda jaoks hiljuti reegli ning küsis enda käest, mida ta kõige enam kahetseks, kui homset enam ei oleks? „Vaevalt ma kahetseksin seda, et kohtus sai liiga vähe vaieldud või konverentsidel vähe esinetud. Eelkõige kahetseksin seda, et ei läinud oma lapselapsi vaatama, kui mul oli selleks võimalus. Hoolimata sellest, et lapselaste esimene küsimus mulle oleks tõenäoliselt, et vanaisa, miks sul nii vähe juukseid on?“ naljatas Jõks.

SA Väärtustades Elu nõukogu esimees pastor Meego Remmel esitas oma ettekandes küsimuse, mis asi see normaalsus üleüldse on? „Eetikas ja teadusfilosoofias on küsimus, et kas statistiline enamus on hea? Kas see, mida enamus inimesi teeb, on hea? Kas see on parim, mille poole püüelda? Kui enamus eesti perekondi laguneb ja lapsi sünnib väljaspool abielu, kas see on norm, mille poole püüelda? Kui eluaegseks püsisuhteks on valmis järjest vähem mehi ja naisi, kas siis truudus ning ühtehoidev perekond on midagi äärmuslikku või see on normaalsus?“

„Kui on mingi traditsioon, siis alati on neid, kes ütlevad, et te elate valesti. Tugevad traditsioonid ei küsi mineviku järgi, vaid autoriteetteksti järgi. Piibel on meie pere autoriteettekst. Ma ei väida, et oleme parim perekond, aga minu perekond ja meie pere lugu kannab mind. Üheskoos veedetud aeg ja usuline pühendumine on teinud meie pere tugevaks,“ lisas Remmel.

Anni ja Tomi Rahula: kui meie raamat aitab kas või ühte inimest, on see oma eesmärgi täitnud

Anni Rahula ütles konverentsil, et tundis ise, kui väga ta oleks vajanud kunstliku viljastamise protsessis sellist raamatut, nagu nad Tomiga kirjutasid. Tomi Rahula rääkis, et temal ja Annil polnud õnneks omavahelisi pingeid, mis saavad sageli raskes olukorras paarisuhtele saatuslikuks. „Pinged tekivad enda sees – mina mehena mõtlesin, kuidas olla oma naisele toeks. Ma ei kahelnud algusest peale, et jõuan sihini – lõpuks saame niikuinii lapse.“

„Sellist raamatut, nagu me nüüd avaldasime, oli mul tol hetkel väga vaja,“ märkis paari lapse saamise loost rääkiva raamatu „Tule meie juurde“ autor Anni Rahula. „Olen saanud peale selle raamatu avaldamist üle 200 kirja, veerand kirjadest näitab, et inimestel on sellises olukorras paarisuhtes keeruline.“

„Arvan seda, et kui see protsess saab suhtele saatuslikuks, on suhe kreenis juba enne ja kusagil mujal,“ lisas Tomi Rahula. Anni Rahula tõi välja, et kõige raskem on kunstliku viljastamise puhul ootus. „Tegelikult on edukad ainult 20 – 30% kunstlikest viljastamistest. Neid, kes proovivad üks kord ja rasestumine õnnestub, on väga vähe – rohkem on neid, kes proovivad kunstlikku viljastamist 10 – 20 korda. Kahjuks see on elu, nüüd ma oskan sellega leppida. Kui läksin protseduurile tundega, et usaldan elu, siis see protsess õnnestus.“ Tomi ja Anni Rahula plaanivad kasvatada oma last täpselt nii, nagu teevad seda kõik teised: „Me ei kavatse teda vati sees kasvatada, kuigi ta on kaua oodatud.“

Piret Visnapuu-Bernadt: Unistuste peres ei ole hirmu

Lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt rääkis, et hirm vägivalla ees tõstab kortisooli taset, mis püsib veres kõrge ka siis, kui oht on möödas. Täna me räägime teise ja isegi kolmanda põlvkonna traumast. Teraapia võimaldab aga kasvada lapsevanemaks nii, et oleksime vabad oma lapsepõlve traumadest.

„Lapsed unistavad lihtsatest asjadest, et oleks ema ja isa, kes armastavad teineteist ja oma lapsi. Unistuste vanematel on rahulik meel ja hea tuju ning laps ei pea muretsema, millises tujus on ema ja isa hommikul, vaid ta saab olla kindel, et päev algab naeratusega. Unistuste peres ei ole hirmu vägivalla, peksu ja alandamise pärast,“ sõnas Piret Visnapuu-Bernadt oma ettekandes „Millisest perekonnast lapsed unistavad?“.

Lastepsühhiaatri hinnangul on Eesti õnnelik maa ka maailma mastaabis, kuna meil on pikk vanemapuhkus. „See annab võimaluse pereks kasvada. Neil päevadel lapsega koos kasvades on suur väärtus. Muidugi võib olla raskusi nagu rahapuudus, vanemad on teises riigis tööl, haigused, lahutus. Ja raskused on samuti elu osa. Aga see ei tähenda, et me peaks selle n-ö unistuste elu kõrvale jätma.“

Unistuste peres on aeglane elu – vanematel on laste jaoks alati aega ja nad lähevad alati kohale, kui on kontsert, jalkaturniir, kui lapsel on nohu või köha. „Teraapia üks probleem, millega tegeldakse, on see, et vanemad pööraksid pilgu pere poole. Vanemad võiksid tunda lapse sõpru, teada nende nimesid. Kui sõbrad käivad kodus, siis see annab turvalisuse ja võib-olla laps ei sattu siis nii keerulistesse olukordadesse tulevikus.“

Mis siis aitas seda suurt roosat unistust koos hoida, kui on kiire? Kuidas seda kiiret tempot maha võtta? „Oluline, et oleks näiteks ühised söögiajad, et vanemad kogunevad samal ajal ümber laua. See võib olla imeline pooltund. Lihtne muutus – peab olema laud, mille ümber istuda,“ soovitas psühhiaater. „Kodu on pere kindel osa, kodul on kodu lõhn, see on kogum aistinguid. Neid on raske kirjeldada, aga need annavad turvatunde. Ja isegi kui lapsed enam koos ei ela, siis kodu on see, mis aitab lapsel ennast koos hoida.“

„Oluline on, et pered teeksid ka plaane ja need plaanid saaks teoks. Need võivad olla ka väga lihtsad asjad nagu koos veedetud pühapäevad või kaugemad reisid. Korduvad sündmused nagu sünnipäevad, pühad, perepeod. Koos mängimine. Lisaks, kõik lapsed vajavad kodus tavalisi eakohaseid ülesandeid ja neile tuleks õpetada abivalmidust. Aga see võiks olla meeldiv ja vaheldusrikas pereelus osalemine, mitte ainult prügiämbri välja viimine iga päev.“

Konverentsil sõna võtnud Kaido Höövelson rääkis, et ka tema ja tema abikaasa tee lapse saamiseni ei olnud lihtne: „Olime abikaasaga koos olnud 13 aastat, proovisime kunstlikku viljastamist neli korda – kolm korda Eestis ning viimane kord Jaapanis, kus protseduur ka õnnestus.“

Kaido Höövelson tuletas oma lapsepõlve meelde heldimusega, kuid ütles, et see oli siiski raske. „Meid kasvatas ema, isa meil polnud. Meid oli kolm last. Meie suved möödusid peenramaal vagude vahel. Tahtsime saada ruttu suureks, et palju abiks olla emale. Tagasi mõeldes oli see väga hea kogemus, mis on mind, mu õde ja venda elus edasi viinud. Teistel olid nintendod, meil olid kartulid ja porgandid. Aitäh emale, et ta mulle sellise lapsepõlve kinkis.“ „Kui poleks olnud koolikiusamist ja sellist lapsepõlve, kas ma oleks olnud sama visa?“ mõtiskles Kaido Höövelson. „Arvan, et täna ma poleks sama visa. Unistasin, et tahan saada suureks ja tugevaks, nii ihult kui hingelt.“

Jaapani kultuurist rääkides sõnas mees, et Jaapanis hakatakse juba koolis lastele õpetama, mis on perekond: isa käib esmaspäevast reedeni tööl, laupäeval-pühapäeval peab olema lastega. „Lapsed peavad saama hea hariduse, maksma ära korralikult maksud. 65-aastaselt lähed pensionile ja hakkad oma elu elama, see on selline hierarhiline süsteem, mina pole siiani sellisest hierarhiast aru saanud. Jaapani pereelu teeb raskeks ka see, et seal töötavad inimesed täpselt sama kaua kui ülemus. Kui ülemus ära ei lähe, siis ei tohi ka töötajad ära minna. See näitab austust oma tööandja vastu.“

Sihtasutus Väärtustades Elu on emadepäeva ja isadepäeva konverentse korraldanud regulaarselt juba alates 2012. aastast.

Isadepäeva konverentsi korraldamist toetasid Eesti Kirikute Nõukogu ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

Allikas: SA Väärtustades Elu 05.11.2018 pressiteated