eng | est 




  Uudised
Vaata pilte »
 
MULJEID TOIMUNUD OIKUMEENILISEST PALVERÄNNAKUST SETOMAAL

Palverännakul Setomaal 3. augustil 2015

Kui päev enne palverännakut oli tõsine dilemma, mis ometi selga panna, sest igaühel meist oli järgmise päeva jaoks oma, teistest totaalselt erinev, ilmateade välja googeldatud, siis esmaspäeva varahommikul, kämpingus silma lahti tehes, oli siililegi selge, et riietuse üle ei pea enam pead vaevama. Vastu katust oli kuulda ühtlane vihmasabin ning ukse vahelt taevast kiigates oli niikaugele kui silm seletas ühtlaselt hall ja veel hallim ehk tuli leida kotist ja põrandalt kõik vähegi vihma pidavad riided, jalanõud, igaks juhuks ka vihmavari kaasa haarata, sest Eestimaa suvi on üllatuste rohke ning päike on meid vähemalt see suvi totaalselt maha jätnud.

Palverännak algas Obinitsa kirikust, kus isa Viktor koos isa Afratiga viisid läbi lühikese palvuse, peale mida isa Viktor tutvustas kiriku ajalugu ning  mainis, et vaatamata sellele, et on kahest rahvusest (eestlased ja venelased) kirikuliikmeid saavad kõik omavahel hästi läbi. Isa Afrat rääkis ristist, mis ta oli koos sõbraga eelmine õhtu teinud ning mainis ära, et see rist on kõver, kuna tee Kristuseni on käänuline.

Vahepeal oli suurem kallamine järgi jäänud ja ka kõik, kes osa tahtsid võtta, alguspunkti ka kohale jõudnud. Kuigi tagareast käis läbi sosin, et järsku sõidaks mingi osa teest autodega, kuniks vihm järgi jääb, siis sama kiirelt kui sosin tekkis, see ka kadus ning laudate dominumi lauldes algaski palverännak.

Esimene peatus oli Obinitsa tsässona, kus küünlavalgel isa Heikki luges soome keeles palveid. Vihm oli küll vahepeal natuke vähemaks jäänud, aga vihmavarju kaasa võtmine, tundus ikka veel väga geniaalne idee olevat ning südametunnistus isegi ei kriipinud mõtte peale, et tõeline palverändur ei tea vihmavarjust midagi. Tundub, et mul on pikk tee veel palveränduriks saamiseni, aga vabatahtlikult märjaks ka saada ei taha, olgu eesmärk kui püha tahes ;)

Aga mida samm edasi palverännu teel seda sinisemaks hakkas taevas minema ning ainult rõõm oli, et Ruudi meid bussiga jälitas, sest kõik ülearused (vihma)riided sai vähehaaval autosse sokutada, sest Eestimaale jõudnud päikest ometi ei saa vihmavari pea kohal tervitada.

Vahepeal käis meid tee ääres lehm uudistamas, aga kui isa Afrat talle rohututti talle
pakkus, taganes lehm heinamaale tagasi, ju vist oli vale menüü seekord ;)

Kuna plaanid olid üpris viimasel hetkel muutunud, mistõttu Rokina ja Tobrova tsässona ei jäänud me teele enam, vaid me võtsime suuna hoopis Härma tsässona poole, kus meid isa Viktor paari küla elanikuga tervitades ootamas oli. See tsässona oli küll uus, ainult kahe aastane, aga seal kohas oli ennem tsässona olnud juba aastaid. Tsässona taga oli umbes 200 aastane täies nooruses mänd, mis pani mõtlema, et vanus on ikka suhtumise küsimus.

Kuigi kunagi juunis olime me koosolekul paika pannud, kes mis tsässona juures palvust peab, aga nagu ma mainisin, olid plaanis vaikselt sassi aetud, siis tuli palverännaku jooksul loovalt asjasse suhtuda ja uues kokkulepped käigu pealt teha.

Eelmise päeva konverentsil olid ungarlased ungari keeles teinud ettekande, kus vaatamata me keelte sugulusele, ma mitte ühtegi natukenegi eesti keelele sarnast sõna ei suutnud tabada, siis tundus ülilahe, kui nemad ühe palvuse läbi viivad ja peale konverentsi ma tulisjalu neile järgi tormasin ja nõusoleku kätte sain. Luteri vaimulik Vilmos tsisteeris ungari  keelsest piiblist kahte kirjakohta. Luges palve ungari keeles ning nagu juba traditsiooniks saanud oli, lugesime me kõik oma emakeeles Meie isa palve.

Ja rännak jätkus.

Vahepeal oli küll hämming, kuhu edasi, sest gps näitasid ainutl rohelisi laike ja isa Afrat teatas, et talle ei tule mitte midagi tuttavat enam ette ning ta ei ole kindel, et me enam õigel teel oleme, aga nagu tellitud sõitis meist Setomaa maavanem mööda, pidas väikse tervituskõne ja teatas, et me oleme õigel teel.

Järgmise peatuse palvelugejaks tundus mulle, et sobiks geniaalselt hästi episkopaalkiriku preester Thomas, ristiga mees ja puha. Kuigi mu pakkumine tuli üpris ootamatult, aga meie õigeusu punane palveraamat aitab alati hädast välja, kui nii võib öelda ning Ulaskova tsässonas pidas preester Thomas palvuse ning tema perekonna eesvedamisel lauldi ning loeti juba traditsiooniks saanud Meie isa palve.

Tundus, et olime kuhugi poole peale jõudnud ning oli aeg pikem paus teha ja hommikul valmis vorbitud võileivad, mis tegemishetkel tekitasid küsimuse, no miks me neid veel kaasa pakime, maitsesid kõigile ränduritele imehästi.

Kell oli ummasoodu kulgenud ning tuli tõdeda, et ükskõik, kuidas kella ei vaata, üks silm kinni või teine, pidi ikkagi tõdema, et olime totaalselt oma planeeritud graafikust maha jäänud, mistõttu ei jäänudki muud üle, kui kaks meist – Kati ja Pille, tuli transportida oma jalgrataste juurde, et nad õigeks ajaks jõuaks Võrru vändata. Aga teistel teekond jätkus ja mul oli võimalus täiesti uuele inimesele Tartu hooldekodu kaplan Urmasele teha ettepanek Meremäe vaatetornis pidada palvus.

Meremäe vaatetorn paistis varsti üle põlla ning jälgides isa Afratit, oli ainult aja küsimus, millal ta õkva jalutama hakkab ja ma ei pakkunud üldse valesti. Esimese maja juures jäime seisma ja isa Afrat läks luuresse, kas me võime üle nende õue otse tornini suunda võtta või peame ikka mööda teed ringi tegema. Kuna kedagi ei olnud kodus, siis vaikimine tähendab ju nõusolekut ning nii me hanereas järgmise peatuspaigani suundusimegi.

Juba pühapäeval promos Haldi mulle hernepõldusid, kus ainult söö ja naudi, tundustollal bussi Haanjamaal ringi kimades suht utoopia, aga torni juures saigi see tõeks. Küll oli hea neid herneid süüa.

Osad ehk parimad ja tublimad, kui nii võib öelda, läksid trepist üles torni, kui teised all hernepõldu rüüstasid ja Urmase vedamisel õigeusu palveraamatu ja googli abiga pidasime torni tipus palvuse.

Kuna autod ja mootorratas olid Obinitsa kiriku juurde jäetud, siis kõik juhid viidi oma kallikeste juurde ning alles jäänud palverändurid võtsid suuna Vana-Vastseliina poole. Nüüd oli üks ikoonidest minu kätte jõudnud ning kuna ikoonid ja rist läksid rivi ees, sai teha lõpuspurdi tempot, mis tähendas seda, et mingi hetk ootasime järgi mahajääjad ja hetkel kui nad meieni jõudsid, tormasime edasi linnuse varemeteni, mis pidid künka tagant paistma, aga millegipärast iseenesest iga järgmise künkaga kaugemale taganesid. Aga lõpuks sai taganemise tee otsa ja me jõudsime kohale. Ennem kui palverännaku viimane palvus tuli, sõid palverändurid kõhud täis, osad kiirustasid kodu poole, kuid tublimad viisid ürituse lõpuni. Varemetes palvetas ja laulis meiega koos luteri Vastseliina pastor Toivo Hollo. Meiega kaasas rännanud risti andsime Vastseliina kirikule.

Tänud kõigile, kes kaasa palvetasid ja rändasid, ning loodetavasti tekib sellest palverännu traditsioon, sest juba on mõttes järgmine aasta korraldada oikumeeniline palverännak Vormsile, kus on nii õigeusklikke, baptiste ja luterlasi.

Samuti suurimad tänud kolmele mehele isa Heikkile, Ruudile ja Vilmosile, kes selle palverännaku idee ja korralduse taga olid.

 

Muljeid kirjutas üles Age Ploom.


← tagasi   ↑ üles
 
  LIIKMESKIRIKUD
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik / Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit / Eesti Metodisti Kirik / Rooma-Katoliku Kirik  / Eesti Kristlik Nelipühi Kirik / Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit / Armeenia Apostliku Kiriku Balti piiskopkond / Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik / Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik / Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik /
   
Tehnika 115, 10139 Tallinn | tel 646 1028, ekn(ät)ekn.ee | SEB EE431010052039486002