eng | est 




  Uudised
 
TOIMUS EMADEPÄEVA KONVERENTS „NAINE POLE SÜNNITUSMASIN!“
28.05.2018
Foto: SA Väärtustades Elu
SA Väärtustades Elu

Eesti Kirikute Nõukogu poolt asutatud Sihtasutus Väärtustades Elu korraldas 8. mail Tallinnas emadepäeva konverentsi „Naine pole sünnitusmasin!“, kus otsiti vastuseid küsimustele: kas naise roll on vaid lapsi sünnitada või peaks tema ellu mahtuma midagi veel? Millest sõltub naise valmisolek emaduseks? Kuidas teha nii, et sooviga pühenduda laste kasvatamisele ei saaks külge „sünnitusmasina“ silti? Kas naisel on õigus ka mitte emaks saada?

 

„Suhtumises naise rolli ja emadusse kohtab Eestis täna seinast seina arvamusi – alustades sellest, et naise koht ongi lastega kodus ja köögis pliidi ääres kuni emaduse alavääristamiseni välja. Klišeesid jagub mõlemalt poolt kuhjaga, kuid naine ise oma inimlike vajadustega jääb kahjuks tihtipeale märkamata,“ selgitas SA Väärtustades Elu juhatuse esimees Kaia Kapsta-Forrester, miks valiti tänavusele emadepäeva konverentsile just selline teema.

 

„Reaalsus on siiski see, et me ei saa lukustada naist kolmeks või enamaks aastaks lastega koju nelja seina vahele. Ootus, et elu selliselt toimib, on ebarealistlik ega ole ka naise vaimse tervise seisukohast kuigi põhjendatud,“ lisas Kapsta-Forrester. „Lapse kasvatamiseks on sisuliselt tarvis „kogu küla“, mis tähendab ema jaoks olulisi sotsiaalseid suhteid, tugivõrgustikku ja ka eneseteostust väljaspool koduseinu. Toimeka ja eneseteadliku lapse kujunemisel on vaja eeskujuks toimekat lapsevanemat, kelle enesehinnanguga on kõik korras!“

 

Psühholoogi ja PREP-paarisuhtekoolitaja Karmen Maikalu sõnul on üheks sagedasemaks põhjuseks, miks paljud lapsed jäävad sündimata, rahulolematus oma pereeluga ning see, et naine ei tunne end paarisuhtes piisavalt turvaliselt. „Kui paarisuhte kvaliteet ei rahulda, sest seal pole piisavalt lähedust, mõistmist ja turvalisust, siis ei soovi või ei julge naine sellisesse suhtesse sünnitada nii palju lapsi, kui ta ehk tegelikult sooviks. Oluline faktor on naise eneseteostus väljaspool kodu ja see, et mees naise huvisid toetaks ja annaks talle võimaluse näiteks lapse kõrvalt hobidega tegelemist jätkata.“

 

„Pere- ja paarisuhtega töötava spetsialistina leian, et Eesti ühiskonnas tuleks neid sensitiivseid teemasid käsitleda selliselt, et keegi ei tunneks end survestatuna ega häbimärgistatuna. On üheselt mõistetav, et kestma jäämise eesmärgil peaksid lapsed olema Eestis väga oodatud. Kuid sellega võrdväärselt oluline on ka asjaolu, et lapsed sünniksid turvalisse ja tervesse elukeskkonda,“ lisas Maikalu.

 

Tema sõnul kerkib Eesti ühiskonnas üles konflikt selle skaala kahe äärmusliku otsa vahel. „Mida vajaks ühiskonnalt naine, kes soovib pühenduda mingil ajal täielikult ja jäägitult oma lastele? Kindlasti tuge, tunnustust ning igal juhul ka ühiskonda vastuvõetud olemist. Samas peaks nähtud ja mõistetud olema ka need, kes mingitel isiklikel põhjustel lapsesaamiseks valmis ei ole, lapsi ei saa või sellest üldse ei unistagi.“

 

SA Väärtustades Elu eestvedamisel on emadepäeva ja isadepäeva konverentsid toimunud regulaarselt alates 2012. aastast. Konverentsi toetas Eesti Kirikute Nõukogu ja Hasartmängumaksu Nõukogu.

 

Ivi Eenmaa: küsimus on selles, kes eestlane tulevikus on, mis keelt ta räägib ja kus on tema kodu

 

Konverentsi avaettekande pidanud endine Tallinna linnapea Ivi Eenmaa märkis, et seni kuni Eesti ühiskonna mentaliteediks on rehepapi tegemine ja tagaselja rääkimise mentaliteet, meil küll lapsed sünnivad, aga ei ole kindel, kas nad sünnivad Eestis või soovivad siia jääda.

 

„Kui andsin nõusoleku tulla tänast konverentsi avama, sain kommentaaridest palju tagasisidet, et mida see lasteta naine seal küll rääkida plaanib? On jäänud mulje, et lastest rääkida võib ainult see, kellel endal lapsed on,“ rääkis Ivi Eenmaa. „Mitte ilmaasjata pole Lev Tolstoi kirjutanud, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. Kõik me oleme isemoodi ja kordumatud. Ja arvata, et me lepime ühiskondlikult ja vabatahtlikult kokku raudsetes reeglites – vabandage, aga mina sellesse ei usu. Pigem tuleks kokku leppida selles, et me oleme erinevad ja lepime sellega. Tuleb loobuda sildistamisest ja halvustamisest.“

 

„Paadunud liberaalina ma ei saa öelda, et keelame ära selle väljendi nagu „sünnitusmasin“, aga ma loodan, et inimesed ise hakkavad seda ühel päeval häbenema. See on kasvatuse küsimus,“ lisas Eenmaa. „Ma ei ole nii veendunud, et peame Eestis väga muretsema iibe pärast. Ega meist viie miljoni riiki ei tule. Ja kui meile tuuakse eeskujuks Hollandit või Belgiat, kes on meist väiksemad – siis kui palju seal tegelikult hollandlasi või belglasi elab? Pigem peaksime mõtlema sellele, kes see eestlane tulevikus on, kus on tema kodu ja mis keelt ta räägib? Ning see on juba riigis toimivate regulatsioonide küsimus. Riiki tuleks ehitada rohkem inimese jaoks – ja see vajaks meil paradigma muutust.“

 

Ivi Eenmaal endal lapsi ei ole, kuid tal on kolm toredat ristilast ning ta on vanatädi kolmele noorele inimesele. „Ma pean ka neid väga vastutusrikasteks tegemisteks. Täna, kui ma olen 75 aastat vana, siis ma tean, et olen aidanud kaasa mõne noore inimese elule ja haridusteele. Ja kui see on hästi välja tulnud, siis on mul südamest hea meel. Ma tõesti tundsin, et ma tahan seda teha ja anda kõike, millest ise olen lapsepõlves ilma jäänud,“ ütles Eenmaa.

 

„Olen pidanud sellega leppima, et mul lapsi ei ole. Aga võib-olla seetõttu, et ma olin vaba kodustest kohustustest, olen suutnud nii mõnegi suure asja elus ära teha. Kuid ma imetlen väga ka neid naisi, kellel on lapsed ja kes on samas firmajuhid, kunstnikud ja spetsialistid. Iga naine, kes on kasvõi ühe lapse suutnud kasvatada korralikuks kodanikuks, väärib sügavat kummardust!“ kinnitas Eenmaa.

 

Notar Priidu Pärna: lastetusmaks oleks ebademokraatlik

 

Notar Priidu Pärna ütles oma ettekandes „Kas põhiseadus kohustab eesti rahvast kestma?”, et põhiseadus ei saa sundida sünnitama ning lastetusmaks oleks ebademokraatlik.

 

„Eesti rahvas on neil aladel elanud aastatuhandeid ilma riigi ja põhiseaduseta, seega pole Eesti riik olnud eesti rahva püsimise esimeseks eelduseks,“ lausus Priidu Pärna. „Meil on olnud oma autonoomia ja mängukillud, mis on aidanud meil säilida. Ideaalis on oma riik see, mis aitab säilitada rahvuse ja selle juurdekasvu. Eesti riik on väike ime. Eesti vabariigi juubeliaastal mõtleme vahel, kuidas näha ja kogeda Eesti vabariiki, mis on 100-aastaseks saanud. Me ei kohta riiki kui isikut tänaval, riik on meie ümber kõikjal, aga me ei saa teda käega katsuda.“

 

Priidu Pärna sõnas, et riik on eesti rahvusele eneseteostuse vahend, see on vastastikune sõltuvus – rahvas võidab riigist ja riik rahvast. „Põhiseadus on ühiskondlik kokkulepe. Meie põhiseaduse olulisima noodivõtme annab sissejuhatus: riik peab tagama rahva säilimise. Rahva olemasolu on kriitiline element, et riiki suudetaks ülal pidada ja kaitsta. Põhiseadus ei pane kohustust ennast taastoota, kuid riigi ülesanne on luua tingimused, et rahvastiku taastootmist soodustada. Mõnes riigis on asjad hoopis vastupidi – näiteks Hiinas. Eesti on demokraatlik õigusriik, mis seab esikohale inimese põhiõigused. Eesti riik ei saa sundida sünnitama ja kehtestada lastetusmaksu, mis oleks ebademokraatlik.“

 

„Perekond on põhiseaduses riigi kaitse all, kuid vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Hoolitsemise kohustus on eelkõige pereliikmetel ja siis alles riigil – see unustatakse sageli ära. Riik ei sekku laste kasvatamisse ülemäära, samuti ei võeta ära ka vanemlikke õigusi kergekäeliselt,“ märkis Priidu Pärna. „Riik saab astuda mitmeid samme, et sündimist soodustada. Kui nüüd intrigeerida, siis riik saaks ära keelata abordid – põhiseadus ütleb, et igal inimesel on õigus elule.“

 

Lõpetuseks ütles Pärna, et põhiseadus ei kohusta küll kodanikke sünnitama, aga ühel päeval, kui pole rahvust, pole ka enam riiki: „Ka see võib olla kokkulepe, et ühel hetkel tõmbame riigi otsad kokku ja sulgeme selle nagu leivavabriku ning sulandume Euroopasse.“

 

Psühholoog Karmen Maikalu: Eesti naine ei saa rohkem lapsi, sest tema suhte kvaliteet on halb

 

Psühholoog ja paarisuhtenõustaja Karmen Maikalu tõi 2014. aasta Eesti naise tervise uuringule tuginedes välja, et Eesti naine sooviks rohkem lapsi, kui neid täna sünnib – enamus uuringule vastajaid soovis kolme või enamat last. Peamine põhjus, miks need lapsed jäävad sündimata, on probleemid paarisuhtes.

 

„Juba minu vanaema ütles: naine sünnitagu nii palju lapsi, kui ta üksi üles jõuab kasvatada. Selle ajastu perekondade peale vaadates võib öelda, et see oli väga mõistlik seisukoht, sest meeste peale ei saanud tol ajal kindel olla. Paljud mehed jäid sõtta või saadeti Siberisse. Paljud nendest, kes koju jäid, hakkasid jooma, lõid üle aisa või olid vägivaldsed ja naine sai loota vaid iseendale,“ rääkis Karmen Maikalu oma ettekandes. „Aga kui te arvate, et sellest ajast on palju muutunud, siis pole see kahjuks tõsi. Oma terapeuditöös näen ikka samu probleeme: sõltuvusprobleeme, kõrvalsuhteid ja perevägivalda. Statistika kohaselt läheb täna üle 60% kooseludest lahku ning vaid pooled nendest, kes kokku jäävad, on oma paarisuhtega tegelikult rahul. Inimesed tunnevad end oma pere keskel üksildasena.“

 

„Loomulikult ei ole kehv abielu vaid meeste süü, seda oleks ülekohtune väita. Ka mõne aasta eest läbi viidud Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuringust selgus, et Eesti mehe jaoks kõige olulisemad väärtused on armastus, paarisuhe ja lapsed. Aga kustkohast see probleem siis sisse tuleb?“ küsib Maikalu. „Kahjuks ei oska inimesed oma suhet hoida. Õnneliku suhte hoidmine pole kaasasündinud oskus. See omandatakse elu jooksul: nt vanematelt või koolitustelt, ka ühiskonna väärtushinnangutel on oluline roll. Nii mees kui naine saavad mõlemad palju teha ära selleks, et nende paarisuhe õnnestuks ja perekond püsiks.“

 

Karmen Maikalu jagab soovitusi erinevates eluetappides olevatele inimestele:

 

Noored, kellel veel pole püsivat kaaslast:

1. tee partneri valikul väga teadlikke otsuseid. Armununa tundub kõik ilus. Otsusta "kaine" peaga. Küsi sealjuures arvamust nt sõpradelt;

2.  vaata oma kaaslast, kuidas ta suhtleb teiste inimestega, kuidas ta suhtub teistesse – oma emasse, poemüüjasse, oma eksi. Pärast armumisperioodi hakkab ta tõenäoliselt ka sinusse samamoodi suhtuma. Kui end "hulluga" seod, siis pead hiljem ka tagajärgedega hullu moodi tegelema ja nägema palju vaeva, et näiteks suhtest tervelt välja pääseda.

 

Paarisuhtes olevad inimesed:

1. paarisuhe on pere kõige olulisem suhe, pere alustala. Te ei ole teineteisele emme ja issi, vaid esmalt partnerid, armastajad.

2. hoia turvalisust ja mõistmist. Igaüks tahab olla suhtes kuuldud, nähtud, mõistetud. Olge teineteise jaoks olemas ja kättesaadavad. Mõnikord ei tunne inimene end oma abikaasa poolt aktsepteerituna, vaid saab pidevat kriitikat oma soovide, mõtete või arvamuste osas ning selleks, et iseennast mitte päris ära kaotada, tekibki tunne, et tuleks kodust põgeneda ja tekivad näiteks kõrvasuhe, ülemäärane pühendumine tööle või hobile vmt;

3. kui oma jõududega hakkama ei saa, otsi abi pereterapeudilt, paarisuhtekoolitajalt, näiteks PREP-paarisuhtekoolituselt. Otsi abi pigem varem kui hiljem;

4. kui asjad ei lähe nii, nagu soovid ja otsustate ikkagi lahutada, siis tee kõik endast olenev, et lapsel säiliksid suhted mõlema vanemaga. Bioloogilist vanemat ei asenda mitte keegi;

5. lapsed õpivad oma vanematelt, kuidas tülitseda, kuidas armastada, kuidas stressiga toime tulla, kuidas abielus olla ja lapsi kasvatada. Mõtle järele, millise pärandi annate teie oma lastele – et lapsest kasvaks hea ja tore inimene, kes tuleb oma eluga hästi toime ja oskab hoida oma abielu. Kehvast paarisuhtest kasvavad sageli lapsed, kes on kogenud kaost oma lapsepõlves ja ei usu enam armastusse ega abiellu ning ei taha mõeldagi täiskasvanuna laste saamise või püsiva ja pikaajalise suhte peale. Või siis tekib n-ö suletud ring, kus korratakse juba oma vanemate tehtud vigu.

 

Vanemad inimesed:

1. kui lapsed on kodust läinud, võib tekkida tühja pesa sündroom. Kui abikaasad pole varem osanud hoida oma paarisuhet, siis võib tekkida tunne, et elad koos võõra inimesega, kellega polegi enam midagi ühist. Siis peaks uuesti oma paarisuhtesse panustama hakkama, vajadusel pöörduma terapeudi poole;

2. Kui oled äia-ämma staatuses, siis toeta oma laste paarisuhet ka siis, kui sulle lapse kaaslane ei meeldi.

 

Pastor Erki Tamm: religioon, mis paneb inimesi sünnitama, on kurjast

 

Pastor Erki Tamm ütles oma ettekandes „Miks religioon propageerib laste saamist?”, et kardab religiooni, mis paneb inimesi midagi tegema.

 

EEKBK liidu juht Erki Tamm sõnas, et ta kardab sellist religiooni, mis inimesi sünnitama või ükskõik mida tegema paneb. „Kõik, mis ei ole motiveeritud armastusest, on kurjast. Mul on suur pere – neli last. Abiellumisel ja laste saamisel ma pole tundnud religiooni survet.“

 

„Pere on turvavõrgustik – me saame neilt abi ja nende peale loota. See on selline võrgustik, mis kestab põlvkonnast põlvkonda, selle läbimõõt on lai,“ sõnas Erki Tamm. „Me vajame erinevat tuge, et minna elust läbi. Minu pere on alati oluliseks pidanud usku, see on meid kandnud meid 20. sajandist 21. sajandisse. Meie pere usul on oluline roll kõiges, mis juhtub. Usk aitab noortel saada sageli üle üksindustundest ja luua suhteid. Paljud noored loobuvad perest ja abielust, sest neil puudub usk endasse. Armastav suhe motiveerib aga endast parimat välja tooma.“

 

Estonia klaverivabriku omanik Indrek Laul rääkis ettekandes „Mida ema mulle andis?”, et on puutunud kokku selliste ägedate daamidega nagu Lilian Järvi ja Nora Pärt. „Need naised ja ka minu ema on väga oluliseks pidanud head haridust. Mul on magistri- ja doktorikraad. Ema väärtustas alati keeli ja haridust ning tõi esile tuntud muusikute perekondi, kus seda samuti hinnati.“

 

„Vanemad on pidevalt mind ja minu õde toetanud, kuid olnud ka nõudlikud. Sellist asja, et kui ei taha õppida, siis ära õpi, mis siis ikka, ei olnud. Oluline moment oli see, et meid suunati kodust välja, et saaksime iseseisvaks. Mina läksin Ameerikasse õppima, mul on magistri- ja doktorikraad. Lapse iseseisvumine on üks moment, mida mu ema on rõhutanud. Et lapsed leiaks oma tee, on vajalik,“ lisas Laul.

 

Kristjan Järvan: Eesti majandust aitab edasi ainult see, kui meil on palju lapsi

 

Ettevõtja Kristjan Järvan märkis oma ettekandes, et aastaks 2060 ei ole Eesti riigi eelarve kontekstis oluline mitte see, kui palju sa tööd oled teinud, vaid see, kui palju sul lapsi on.

 

„Eestis on aastatuhandeid vaeva nähtud selleks, et elu läheks paremaks ja enam ei peaks põllu peal sünnitama. Väärtustatud on eelkõige tööd. Teine pool on aga lapsed, ilma kelleta ei ole tulevikus riiki ega majandust ennast,“ rääkis Kristjan Järvan. „Lõppsõna lapse saamisel on siiski naisel – vastasel korral oleks meestel õigus nõuda aborti, mis oleks absurd. Seega me peaksime ka premeerima naist positiivse otsuse vastu võtmisel.“

 

„Pikas perspektiivis, kui vaatame näiteks sugupuu algust 1200 aastast, pole üldse oluline, mitu kaalikat su esivanemad kasvatasid, aga oluline on, mitu last nad suutsid üles kasvatada. Mis kasu on kõrgharidusest ja rahvatantsust täna, kui pole lapsi, kes seda edasi kannavad?“ lisas Järvan.

 

Järvani sõnul on Eestis koolkondi, kes arvavad, et kui naised teevad rohkem tööd, siis nad saavad ka rohkem lapsi, mis ei ole loogiline. Sest juba füüsilised piirid tulevad ette. „Eestis on esmasünnitaja vanus 27,5. 20. eluaastates last saada ja olla kindel, et suudan talle head elu pakkuda, see on ikka väga riskantne,“ leiab Järvan. „Kui naine tahab lapsed ka hästi üles kasvatada, siis ilma vanemate toetuseta ongi see noorena keeruline. Võimalus on võtta vanem mees, aga tal on juba endal pere suure tõenäosusega olemas. Ja kuhu see meid viiks? Pigem tuleks panustada peretoetustele.“

 

Täna on Järvani hinnangul naisetel sisuliselt võimalus valida – kas kasvatada üles 1-2 last nii, et suudad talle kõike pakkuda. Või saada üks laps juurde ja millestki loobuda. „Eestis on sündimuskordaja 1,6 ja kulutame peretoetusele 2,1% SKPst. Sellega on Eesti Euroopas keskmine. Oleme välja arvutanud, et kui tõstaksime peretoetused 4%-le, siis meie sündimuskordaja tõuseks u 1,8le, see tähendab 1400 sündi aastas rohkem. Mõelge nüüd ise, kas on hea investeerida ca 0,5 miljardit täna, et saada aastal 2060 riigieelarvesse tagasi ca 1,5 miljardit eurot?“

 

Barbi Pilvre: Riik peaks pigem toetama laste üleskasvatamist kui produtseerimist

 

Konverentsi toimunud debatil „Miks ühiskond ei suuda kokku leppida, millist eraelu ta kodanikult ootab?” ütles ajakirjanik ja poliitik Barbi Pilvre, et Eesti riigist ei tohi mõelda nagu farmist, me ei tohi mõelda ainult juurdekasvust, see pole kohane.

 

„Riik peaks pigem toetama laste üleskasvatamist kui produtseerimist: sünni- ja lastetoetuste proportsioonid on Eestis valed,“ sõnas Barbi Pilvre. „Ma leian, et vaba inimene on suur väärtus ja igaüks peaks ise otsustama, kui palju lapsi ta peaks saama. Oleme ju ajaloos näinud riike, kes on võtnud eesmärgiks rahva taastootmise, sealhulgas teatud tüüpi inimeste taastootmise ja ma leian, et nii mõeldes läheme libedale teele.“

 

Hardo Pajula märkis, et vastutus laste saamisel peaks jagunema võrdselt. „Alates rasedusvastaste pillide kasutamisele tulemisest on otsustus naise käes. Naine kontrollib neid otsuseid rohkem. Olen nõus, et ühiskonnast ei saa mõelda farmi ja taastootmise kategoorias. Lõpuks jäävad siiski peale need kultuurid, kus on piisavalt lapsi. Kui lapsi pole, sureb kultuur välja. Me oleme materialistliku ilmavaate ohvrid kõige sügavamal ja filosoofilisemal tasemel.“

 

„Lastesaamise vastutus pole ainult naistel. Tuleb küsida, kas selles ühiskonnas on mõnus ja tore olla, et luua perekond? Ühiskonnal on ka oma loogika, mitte ainult inimesel. Oleme eduühiskonna ideoloogilises tipus, süü on selles, et tuleme vaesest ühiskonnast. Naiste sünnitusiga on edasi lükkunud,“ rääkis Marica Lillemets. „Tegelikult me räägime inimsuhetest – kui suhted on head, siis lapsest mõtlemine on puhas rõõm. Paljud naised ei saa lapsi, sest tervis ei luba. Eestis ei ole surrogaatemadus lubatud, meil puuduvad alternatiivid.“

 

Lea Danilson-Järg tõi välja, et naise otsus, kas sünnitada või mitte, sõltub keskkonnast. „Tingimuste loomisega tegelevad rohkem mehed ning nemad ka vastutavad rohkem. Meditsiini areng laste saamisel on üle hinnatud. Sündivuse langus eelnes juba sellele, kui tekkisid kindlad vahendid selle vältimiseks. Toimus majanduse ja mõttemallide muutus. Hariduse- lastehoiu pool on meil väga hea, see pole põhjus, miks ei saada lapsi. Oleme olukorras, kus 40 naist sajast ei saa ühtegi last või saab ühe lapse. Suur osa naistest ja meestest jääb taastootmisest välja. Me kõik ju tahame, et Eesti kestaks edasi.“

 

Käesolev kokkuvõte konverentsist on koostatud konverentsi meediapartneri Powerhouse kommunikatsioonibüroo 08.05.2018 pressiteadete alusel.

 

Konverentsi ettekandeid saab vaadata: https://sobranna.postimees.ee/4483318/vaata-jarele-naine-pole-sunnitusmasin


← tagasi   ↑ üles
 
  LIIKMESKIRIKUD
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik / Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit / Eesti Metodisti Kirik / Rooma-Katoliku Kirik  / Eesti Kristlik Nelipühi Kirik / Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liit / Armeenia Apostliku Kiriku Balti piiskopkond / Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik / Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik / Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik /
   
Tehnika 115, 10139 Tallinn | tel 646 1028, ekn(ät)ekn.ee | SEB EE431010052039486002