eng | est 




  Läkitused ja seisukohad
 
EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU SEISUKOHT KOOSELUSEADUSE EELNÕU KONTSEPTSIOONI KOHTA

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) peab vajalikuks rõhutada, et on oma seisukohad Kooseluseaduse eelnõu koostamise küsimustes esitanud ka juba 17. novembril 2011, seoses erakondadele ja erinevatele ühendustele saadetud võimalike valikuvariantidega kontseptsiooni lähtealuste koostamiseks. Väljendame kahetsust selle üle, et Kirikute Nõukogu seisukohad ei ole toetamist leidnud, olgugi et 2002. aastal sõlmitud Vabariigi Valitsuse ja EKNi ühishuvide protokollis peetakse selgelt vajalikuks ka riigi- ja kirikutepoolseid ühiseid samme perekonna kui institutsiooni väärtustamiseks. 

Kirikute Nõukogu kinnitab käesolevaga taas oma mittetoetavat seisukohta mitteabieluliste kooseluvormide abielusarnase registreerimise ja reguleerimise suhtes. Samas rõhutame, et kui kehtivates seadustes on lünki või puudulikke regulatsioone, millest tulenevalt ei ole alati piisavalt tagatud laste kaitse, siis tuleb olemasolevaid seadusi kindlasti vajalike sätetega täiendada.

1. Kontseptsioonist nähtub, et registreeritud kooselu instituudi puhul viidatakse paljuski nendele sätetele, mis Perekonnaseaduses kehtivad abielu kohta. Kuivõrd Eestis on reaalselt väga lihtne abielu sõlmida, olgu vaimuliku, perekonnaseisuametniku või notari juures, siis viib see küsimuseni, milles ikkagi seisnevad erisooliste isikute kooselu registreerimise juriidilised ja sisulised põhjendused. Juhime tähelepanu sellele (viidates kontseptsioonile lisatud võrdlustabelile), et Euroopa Liidu riikidest vaid neljas – Belgias, Luksemburgis, Hollandis ja Prantsusmaal – on antud erinevast soost isikutele võimalus valida alternatiivina abielule kooselu registreerimine. Nagu kontseptsiooni punktist 69 nähtub, on nendes riikides (erandiks on Prantsusmaa) kooselude registreerimise protsent jäänud võrdlemisi madalaks. 

Kirikute Nõukogu hinnangul hägustab kooselu registreerimise võimaluse andmine abielu institutsiooni. Seadusega luuakse reaalsuses nö teise, madalama kategooria abielu puudutav regulatsioon, mis mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde, olgu siis õiguslikust või väärtushinnangute aspektist. Abielu pakub mitteabielulisest kooselust suuremat kindlustunnet, seda eriti laste saamisel ja kasvatamisel. Turvatunne ei sõltu ainuüksi majanduslikust kaitstusest, vaid ka veendumusest, et elatakse püsisuhtes ja ollakse pikemas perspektiivis kindlad nii omaenese isiklikus kui ka ühiselt otsustatud kooselu identiteedis. Abielluastumine on märgilise tähendusega sõnum mõlema osapoole teadlikust valikust, vastutusevõtmisest,  pühendumisest ja teineteisele truudusetõotuse andmisest. Ka rahvusvahelised gallupid näitavad, et abielus elavate paaride rahulolu ja vaimne tervis on palju kõrgem ning loob suuresti rohkem sotsiaalset ja isegi materiaalset kapitali kui vaba kooselu paaridel (vt nt Ameerika Sotsioloogide Ühenduse uurimus Explaining Differences in Mental Health between Married and Cohabiting Individuals).

Kontseptsioonis määratletakse registreeritud kooselu järgmiselt: „Registreerimisel põhinev mudel (registreeritud kooselu) annab võimaluse oma kooselu registreerimiseks paaridele, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid soovivad sellele vaatamata teatud õiguslikke tagatisi.“ (p 21) Viidatakse, et kontseptsiooni kohaselt „planeeritakse registreeritud kooselule laiendada suurt osa abielule sarnaseid õiguslikke tagajärgi.“ (p 25) Märgitakse, et „registreeritud elukaaslastel on võimalik kooselulepingus kokku leppida, et nende vahel kehtivad samasugused õigused ja kohustused, mis on ette nähtud abikaasadele.“ (p 28)

Need väljavõtted kontseptsioonist sunnivadki esitama küsimuse, miks registreeritud kooselu regulatsiooni loomine on üldse vajalik, kui see olemuslikult ja õiguslikult tugineb sisuliselt peaaegu kõiges sellele, mis on juba kehtivas Perekonnaseaduses sätestatud abielu kohta.

2. Kirikute Nõukogu ei saa toetada samasooliste isikute kooselu riiklikku seadustamist. Kirikute Nõukogu leiab, korrates juba varem väljendatud seisukohta, et homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida. Nii taunib EKN ka mitteabielulise kooselu võimaliku õigusliku regulatsiooni kaudu ühiskonnas levivat homoseksuaalsuse heakskiitmist ja propageerimist. Samas ei nõustu EKN end homoseksuaalidena määratlenud inimeste eristamisega selleks, et neid põlgusega kohelda, häbimärgistada või mingil muul moel diskrimineerida. Olles loodud Jumala näo järgi kuulub kõigile inimlastele nii jumalik armastusväärsus kui inimlik väärikus, sõltumata kellegi pühadusest või patususest. Piibel õpetab pattu taunima, ent patusele armastust osutama.

Justiitsministeeriumi poolt koostatud analüüsides on toodud näiteid olukordadest, mil koos elavaid samasoolisi isikuid koheldakse samalaadses situatsioonis erinevalt koos elavatest erisoolistest isikutest (nt haiglakülastused, üürisuhted vms). Kirikute Nõukogu on arvamusel, et niisuguste juhtumite puhul tuleb kindlasti hinnata, kas erinev kohtlemine on õiguslikult põhjendatud või mitte ning kaaluda sellega seonduvalt vajadusel olemasolevate seaduste või teiste õigusaktide muutmist (vrdl nt Kaitseväeteenistuse seaduse § 164 redaktsioonid enne ja pärast 10.05.2010). Paljud üleskerkinud küsimused on Kirikute Nõukogu hinnangul võimalik lahendada, kasutades õigusruumis juba olemasolevaid lepinguliike.

Juhime tähelepanu sellele, et ligi pooled Euroopa Liidu liikmesriikidest ei ole praeguseks samasooliste kooselu registreerimist seadustanud (lugedes nende hulka juba ka Horvaatia, siis on selliseid riike 12). Septembrikuu I pooles avaldati Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi ja Turu-uuringute aktsiaseltsi poolt Eestis läbi viidud uuringu tulemused, mille kohaselt toetas samasooliste paaride õigust oma kooselu registreerida vaid 34 % küsitletutest. Kirikute Nõukogu ei pea õigeks lähtuda selles küsimuses lahendusviisist, mida kasutati analoogilises küsimuses Taanis, kus „kasutati seadusandlust instrumendina ühiskonna hoiakute muutmiseks“ (vt kontseptsiooni p 64).

3. Kontseptsioonis väljapakutud regulatsioon, mis laieneks faktilisele (registreerimata) kooselule, on õiguslikult väga problemaatiline. Nagu ka kontseptsioonis (p-d 20, 45 jt) märgitud, on taolise regulatsiooni puhul „väga raske leida tasakaalu ühelt poolt inimeste valikuvabaduse ja teiselt poolt riigi kohustuse vahel tagada pereliikmetele miinimumkaitse. /.../ Privaatautonoomia põhimõtte järgi peab üksikisik saama vabalt otsustada oma õigussuhete kujundamise üle, arvestades oma eesmärkide saavutamisel teiste isikute kaasmõju.“

Kirikute Nõukogu hinnangul ei nähtu kontseptsioonist piisavalt argumente, mis toetaksid faktilisele kooselule laieneva regulatsiooni loomist. Nagu ka käesoleva seisukoha alguses nimetatud, on kindlasti võimalik täiendada kehtivat Perekonnaseadust, kui see on tingitud vajadusest tagada ka registreerimata kooselus sündivale lapsele, samuti selle lapse emale senisest suurem kindlustunne ja õiguslik kaitse.

4. Kontseptsiooni punktides 73-75 käsitletakse Kooseluseaduse mõju riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asutuste korraldusele ning avaliku sektori kuludele. See saaks (koolitustele ja tehnilistele ümberkorraldustele kuluvad finantsvahendid, samuti kohtute töökoormuse eelduslik kasv) olema finantsiliselt märkimisväärne summa. Kirikute Nõukogu leiab, et selliste kulutuste asemel vajaksid senisest tunduvalt enam riigipoolset tuge tegevused, mis väärtustavad abielu ja traditsioonilist perekonda.

Eeltoodut arvestades kinnitab Eesti Kirikute Nõukogu jätkuvalt oma seisukohta, et Kooseluseaduse koostamine ei ole õiguslikult ja sisuliselt põhjendatud ning seadusandluse võimaliku muutmise küsimustes tuleks jääda traditsioonilise peremudeli juurde, mis kaitseb lapsi ning tagab nendele isa ja ema poolse hoole ja kasvatuse. Sellist mõtteviisi kaitseb ka Eesti Vabariigi Põhiseadus, mille § 27 kohaselt perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest ning seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Laste kaitsest lähtudes väärtustab enim traditsioonilist ja tervet perekonda ka ÜRO lapse õiguste konventsioon.

Eesti Kirikute Nõukogu väljendab sügavat muret riigipoolsete seadusandlike algatuste üle, millede kahetsusväärseteks tagajärgedeks saavad olema traditsiooniliste pereväärtuste kahjustamine ning ettearvamatud muutused meie ühiskonna tuleviku – laste ja noorte – hoiakutes. Kirikute Nõukogu kinnitab Teile, austatud justiitsminister, jätkuvalt oma siirast soovi ja tahet pakkuda riigile tuge ja koostööd selliste õiguslike lahenduste otsimisel ja loomisel, mis tugevdavad perekonda ning tagavad senisest enam laste kaitse ja terved peresuhted.

 

Allakirjutanud: 

Piiskop Einar Soone, Eesti Kirikute Nõukogu president 

Peapiiskop Andres Põder, Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Metropoliit Stefanus, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik     

Metropoliit Kornelius, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik

Piiskop Philippe Jourdan, Rooma-Katoliku Kirik

Piiskop Ago Lilleorg, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik    

Superintendent Taavi Hollman, Eesti Metodisti Kirik

President, pastor Meego Remmel, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit

President, pastor David Nõmmik, Adventistide Koguduste Eesti Liit 

Kaija Velmet, Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik

Artem Davidjants, Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus

 


28.09.2012 Tallinnas

← tagasi   ↑ üles

 
  LIIKMESKIRIKUD
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik / Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit / Eesti Metodisti Kirik / Rooma-Katoliku Kirik  / Eesti Kristlik Nelipühi Kirik / Adventistide Koguduste Eesti Liit / Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse Kogudus / Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik / Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik / Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik /
   
Tehnika 115, 10139 Tallinn | tel 6461028, 5122564, ekn(ät)ekn.ee | SEB EE431010052039486002
Esileht